Justiitsministeerium keeras asja untsu: Lavrovi ja Galojani juhtum
Ta oli šokeeritud, et midagi sellist sai üldse juhtuda. „Tegelikult juhtus see juba kuu aega tagasi,” lisasin ma, teades väga hästi, et tal pole vähimatki aimu, millest ma räägin. „Kus? Millal?” päris ta, näol mõistmatu ilme.
Sellele küsimusele vastamiseks peame tutvuma mehega, keda kutsutakse Dmitri Lavroviks. 2000. aastal mõrvas ta Ida-Virumaal psühhiaatriahaigla patsiendi ning mõisteti 15 aastaks vangi. Hiljem vähendati tema karistust 13 aastale.
Pärast kaheksa-aastast vangistust vabanes ta ennetähtaegselt ning kohus seadis talle mitmed järelevalvetingimused. Arvatavasti ei soovinud ta neile siiski alluda, sest Lavrov otsustas põgeneda ja jõudis Ühendkuningriiki.
Et Lavrov Eestisse tagasi tuua, esitas Eesti justiitsministeerium Briti kolleegidele Euroopa vahistamismääruse. Lavrov andis vahistamismääruse kohtusse, kus see ühendati argumentide sarnasuse tõttu kahe leedulase hagidega, kes samuti Euroopa vahistamismääruse vastu kohtusse olid pöördunud. Üks Lavrovi (või õigemini tema advokaadi Alun Jonesi) argumentidest oli Eesti justiitsministeeriumi roll.
Inglismaal ja Walesis võib Euroopa vahistamismääruse esitada ringkonnakohus, linnakohus, rahukohtunik või kohtunik, kellel on õigus kroonikohtu nimel esineda. Eestis täidab seda rolli justiitsministeeriumi osakond (rahvusvahelise justiitskoostöö talitus, mida juhib Astrid Laurendt-Hanioja).
Lavrovi advokaat väitis kohtus, et kuna justiitsministeerium on täidesaatva võimu osa, siis ei saa ta Euroopa vahistamismääruse korrektsuse tagamiseks olla erapooletu ega sõltumatu nagu kohus.
Pärast pikka diskussiooni tegi kohus oktoobris oma otsuse. Kahel leedulasel ei lubatud vahistamismäärust apelleerida ning nad anti Leedule välja. Lavrov aga vabastati.
Kaks kohtunikku ei uskunud, et justiitsministeeriumi talitus, mis Euroopa vahistamismääruseid välja annab, on piisavalt sõltumatu. Kõige olulisem (ja hukkamõistvam) lause kohtuotsuses oli selline: „...meie hinnangul, vaadates Eesti positsiooni, ei ole me kindlad, et Euroopa vahistamismääruse esitamist saab pidada „kohtuotsuseks” või et sellel osakonnal ja personalil on piisavalt sõltumatust täidesaatvast võimust, et Eesti justiitsministeeriumi võiks pidada „kohtuorganiks” [2003. aasta väljaandmisseaduse] paragrahv 2(2) tähenduses.”
Ministeerium pole kohus
Galojani kohtuasjaga juhtus sama. Westminsteri linnakohtu vanemkohtunik Howard Riddle leidis, et kuigi Galojani juhtumis esitati Euroopa vahistamismäärus veidi teisiti, siis kõrgema kohtu varasem otsus sunnib teda loobuma hagist Anna-Maria Galojani vastu.
Täpsemalt ütles ta: „Hiljutine administratiivkohtu otsus põhines kindlasti teabel, mida mul pole. Mina usun, et minu jaoks on siduv otsus, mille järgi pole Eesti justiitsministeerium kohtuorgan. Seetõttu pean ma Anna-Maria Galojani vabastama.”
Siiamaani pole Eesti rahvusvaheline maine kannatada saanud. Mul on tunne, et see võib muutuda. Kõigil Galojani kohtuasja istungitel, kus ma käinud olen, on kohtule esitatud vaid üks dokument, ning prokurörid on pidanud kohtunike ees vabandama, et nad pole Tallinnast saanud kuigipalju teavet ja selgust.
See on vastuvõetamatu. Mõlemad läbikukkunud kohtuasjad on Briti maksumaksjale läinud maksma kümneid tuhandeid naelsterlingeid ning raisanud tunde kohtute ajast.
Mainiksin veel, et möödunud reedel kella 16 paiku (GMT aja järgi) kinnitas Londoni politsei, et Anna-Maria Galojani vastu pole ühtegi kehtivat vahistamismäärust.
Minu isiklik seisukoht Galojani juhtumis on jäänud suhteliselt samaks – mul oli juba kümme kuud tagasi selle seaduslikkuse osas kahtlusi ja need viimased kohtuotsused kahtlusi ainult süvendanud. Murettekitav on ka see, milliseid edasisi tagajärgi võib Eesti justiitsministeeriumi tegutsemisel olla.
