Jüri Adams: parteid peaksid riigilt vähem raha saama ja julgemalt korjandusi korraldama

Praegune suur tähelepanu annetustele võib ajakirjanduslikult küll väga huvitav olla, kuid annetused moodustavad erakondade eelarvetes üpris väikse osa. Põhiline probleem pole mitte annetustes, vaid riigi käest saadavas rahalises toetuses, mis on kordades suurem kui annetuste maht. Need asjad pole omavahel võrreldavad.

Alates 2004. aastast kehtib erakondade rahastamise süsteem, mille kõige olulisem muutus võrreldes varasemaga oli see, et riigi eelarvest antava raha mahtu suurendati hüppeliselt.

Pärast seda seda muutust on erakonnad peaagu loobunud annetuste korjamisest, sest nad ei vaja neid enam. Kui enne toimusid valimised nii, et kogusid annetusi ja viisid nende eest läbi kampaania, siis praegu toimub valimiskampaania võlgu ja neid võlgu makstakse järgmise nelja aasta jooksul riigi poolt saadavast toetusest.

Võimalike kandidaatide või erakondade seis on äärmiselt erinev. Neli praegu parlamendis olevat erakonda suplevad rahas, kuid ülejäänud on praktiliselt nagu kerjused kiriku trepil. Sellega on peaaegu ära lõigatud võimalus, et Eestis saaks tekkida lähitulevikus uusi edukaid erakondi ja valimisnimekirju.

-Ühesõnaga parteide riigieelarvest rahastamist tuleks igal juhul vähendada?

Vähendamine oleks tõenäoliselt ainuke võimalus, et poliitikas tegutsejate šansse võrdsustada. Samuti on amoraalne, et valijate-maksumaksjate taskust võetakse raha ja sellega makstakse kinni valimiskampaania. Kas me tahame või ei taha, seda meilt ei küsita.

Sellise rahastamise vähendamine on pikemas perspektiivis paratamatu. Muutusele seisavad aga vastu neli parlamendis esindatud erakonda, eriti see osa nende aparaadist, kes tegeleb kampaaniate korraldamisega, sest nad ei kujuta ette, kuidas teistmoodi raha hankida, nad on unustanud oskuse tõsiselt annetusi koguda.

Sellele on tõsiselt vastu ka ettevõtjad. Ettevõtjate eestkõneleja Toomas Luman avaldas arvamust, et praegune rahastamise kord peab püsima. Sellest kumab läbi selge soov, et ettevõtjad on rahul sellega, et neid praegu väga ei tülitata annetuste küsimisega.

Riikliku rahastamise vähendamise plaani vastu oleks varjatumal kujul ka kommertsmeedia, sest erakondade valimiskampaaniatel kulutatav reklaamiraha on neile oluline sissetulek, eelkõige telekanalitele.

-Kas kampaania tegemist võiks reguleerida seadusandlusega? Näiteks kehtestaks mingi piirmäärad reklaami mahtudele?

Ma ei usu keelamistesse ja ülempiiride panemisse. Mõlemad on sellised asjad, millest alati on osatud mööda hiilida ning seda osatakse ka tulevikus.

Samas ei saa öelda, et selline süsteem oleks tingimata täiesti kasutu. Selliste piiride seadmine oleks ehk heatahte žest õiges suunas, kuid olen skeptiline, kas see annab soovitud tulemuse.

-Ardo Ojasalu käis välja idee (EPL 30.05), et parteide valimiskampaaniad võiksid olla riiklikult reguleeritud ning toimida maksumaksja raha eest tehtava teavitustööna. Mida sellest ideest arvata?

Maailmas on ka selliseid süsteeme katsetatud, kuid ma isiklikult ei pea seda kõige mõistlikumaks lahendusteeks. Valimiskampaaniates osalemine on tegevus, mis tuleb tegijatel endil kinni maksta. Ühtlasi võib juhtuda, et see meelitab ligi mitte tõsiseltvõetvaid kandidaate.

Veel üks asi, miks see plaan esialgu väga hea ei tundu on see, et ma ei poolda üleliigset riiklikku jälgimis- ja kontrollorganite loomist. Seaduste põhiline siht on suunata asju sinnapoole, et inimesed tegutseksid ausalt, ilma, et keegi neid pidevalt kontrolliks.

-Kas põhimõtteliselt selline skeem, kus kogu riigieelarveline toetus olekski vaid kampaaniakulude rahastamine, oleks mingitel tingimustel mõistlik?

See oleks praeguse olukorra säilitamine teise nime all. Põhimõtteliselt on see justkui mingi sotsialistliku süsteemi tagasihoidlikum variant. Siis oleks juba lihtsam anda see raha massimeediale otse, las nad kulutavad seda mõistlikult, mitte koos tingimusega, et seda tuleb kulutada valimiskampaania ajal kandidaatide seisukohtade tutvustamiseks.

-Kas teistest riikidest on mingeid eeskujusid parteide rahastamise osas Eestile tuua?

Parteide rahastamise mudeli osas polegi väga midagi otseselt eeskujuks võtta. Päris hea on võrrelda Eestit ja Lätit. Eesti on läinud seda teed, et praktiliselt kogu raha tuleb riigieelarvest, kuid Lätis ei saa ükski erakond riigi taskust sentigi.

Lätis on tekkinud selle tulemusel halb tagajärg, et osa erakondi on muutunud väga rikaste inimestest ehk oligarhidest sõltuvaks. Eestis on läinud teistpidi. Kummalgi süsteemil on oma hädad ja arvatavasti oleks parim mingisugune kombineeritud süsteem.

Mitmel pool Euroopas on saavutatud selline tasakaal nagu meil oli 2004. aasta alguseni ehk partei saab riigi käest raha valimistulemuste alusel, kuid seda raha pole nii palju, et seda saaks kasutada järgmiste valimiste kampaania finantseerimiseks, vaid see kuluks ära erakonna igapäevaste püsikuludena.

Valimiskampaania tuleks teha ikkagi erakondade enda poolt kokku kogutud rahadega. Nii väikeannetustega või korjandustega kui ka rikkamatelt suuremate annetustega. Igal pool maailmas, kus on edukas demokraatia, domineerib valimiskampaaniate rahastamisel massiline väikeannetuste kogum. Sinna suunas peaks tõenäoliselt liikuma ka Eesti erakondade rahastamine.

-Erakondade rahastamise puhul tuleks siis asuda seda tasakaalu otsima?

On vaja otsida uut tasakaalupunkti, kus oleks mõistlikus proportsioonis riigi poolt saadav rahaline toetus, suurannetajate toetus ning massiliste väikeannetuste kasutusele võtmine.

Ma ei tea, et mõni erakond oleks väikeannetuste kogumist rakendada üritanud, kuid võiks proovida ka sellist skeemi nagu kasutatakse jõulude ajal telefoni teel näiteks lastehaiglale annetuste kogumiseks. Eesti inimesed pole enam nii vaesed kui 1990-ndatel ja enamik inimesi suudaksid anda tõsiselt võetavaid annetusi ka erakondadele. Näiteks 10-20 euro kaupa.