JUMAL: Olen vahva pritsimees

Eriti tahaksin ma täna tervitada kõiki tantsu- ja laulupeolisi. Siit taevast on teid nii tore vahtida! Mulle üldse meeldib, kui inimesed vabas õhus toimetavad, sest esiteks on siis kõik kenasti näha ja teiseks meeldib mulle neid pilve pealt vihmaga pritsida. Nii lõbus on vaadata, kuidas nad märjaks saavad, kiljuma hakkavad ja kuhugi varju alla jooksevad.

Tantsu- ja laulupeolisi olen ma ka ajaviiteks pritsinud, märg laps on ju nii armas, justkui üks vette kukkunud kassipoeg. Niisugune hale ja sorakas. Vaatad teda ja kohe vägisi veab näo naerule. Eks näis, kas ma homme laulupeo rongkäiku ka pritsin. Mõni aasta ma olen neid ikka kastnud. Mul on selline mäng, et kas saan laulupeo tulele pihta või ei. Ega see lihtne pole siit kõrgelt nii täpselt sihtida. Mul on pritsimiseks üks pudel – selle lasen vett täis ja kui siis pigistan, siis vesi lendab laias kaares. Pudeli kinkis mulle mu poeg Jeesus, tema ostis selle püha õhtusöömaaja jaoks, kui 2000 aastat tagasi maa peal käis. Jah, sa kujuta poissi ette – tühjaks jõi pudeli muidugi ise, mulle tõi ainult kesta! Aga noh, mis sa teed, noored on juba kord sellised. Ei, mul on tegelikult pudeli üle ka hea meel, igati asjaks teine.

Vabaõhuteater meeldib mulle ka, jube naljakas on näha, kuidas inimesed ennast kohe kilesse mässivad, kui ma oma veel tulla lasen. Üldse meeldib mulle ennekõike kasta just inimesi, aga mitte mingeid kartuleid või heina, nagu lollakad põllumehed loodavad. No mis sa kastad sellest heinast, hein ei hüüa ju “uih!” ega “aih!” ega jookse pläta-pläta läbi lompide puu alla. Hein lihtsalt seisab tuima näoga ühe koha peal ega tee teist nägugi.

Või siis kartul. See on üldse maa all. Teine asi, kui kartulil oleks T-särk seljas. Siis see saaks märjaks, kõik kühmud ja idud oleksid selgelt näha... Siis ma kastaksin küll. Põllumehed ütlevad, et mulla kastmine on ka põnev, muld muutuvat poriks. No tänan väga! See porno pole minu jaoks, seda “imet” võite ise oma kastekannudega esile manada, kui see teid kuidagi erutab. Minu seksuaalne orientatsioon on teistsugune.

Kirik salatseb

Muidugi, ka mõned inimesed elavad justkui kartulid, minu eest peidus. Ja kurb on see, et nende seas on minu enda sulased. Ma just neil päevil jälle pragasin peapiiskop Põdraga. Imetlesin parajasti ühte tantsupeo proovi ja niristasin lastele natuke vett pähe, kui jäin korraga silmitsema värskelt remondist tulnud Jaani kirikut. On see alles kindlus! Ei ühtegi auku katuses, kust sisse kiigata või vett tilgutada. Vihale ajab selline salatsemine. Helistasin kohe Põdrale.

“Mida sa minu eest varjad?” küsisin ma kurjalt. “Vaata süütuid lapsi – nemad tantsivad ja laulavad lageda taeva all, et nende Issand saaks kõike oma silmaga kaeda ja kaunist vaatepildist rõõmustada. Aga sina lööd oma kuudil katuse plekiga üle. Mida see peab tähendama? Mis jälkustega sa seal kirikus tegeled? Poiss, kas ma pole sulle sada korda öelnud – voodisse heites tuleb hoida käed teki peal!”

“Mul on alati käed teki peal, mu Jumal,” seletas Põder. “Isegi jalad on teki peal.”

“No aga mis see aitab?” riidlesin mina. “Käed on teki peal, aga plekist katus on veel kõige kõrgemal. Isegi korstna oled jätnud kirikule ehitamata! Mul pole sinu üle üldse mingit kontrolli!”

“Kiriku jaoks pole korsten vajalik, meie siin ei prae ega keeda,” vabandas piiskop. “Meil pole ahju, meie ainult palvetame, üldse ei söö.”

“Vaat, aga mina just arvan, et sa sellepärast oled endale sihukese tsitadelli ehitanud, et minu eest salaja süüa. Ja see ei loe, et sul ahju pole, sa praed kanu orelis. Ma olen orelivilesid nuusutanud, puha kanaprae lõhna täis. Põder, ega mul selle vastu midagi ei ole, et sa orelis kanu küpsetad. Aga milleks salaja? Ära ole nii ihne, grilli avalikult vabas õhus nagu teised inimesed ja jaga hüva rooga minuga.”

“Oh, kui ebaõiglaselt sa mind süüdistad,” ohiti toru teises otsas. “Sellest patust olen ma küll puhas.”

“No aga mis pattu sa siis seal kinnises kuudis teed?” ei jäänud ma rahule. “Üldse, kui ma praegu mõtlema hakkan – sa oled iga pidi kahtlane. See sinu talaar ka... on sihuke imelik. Lai ja must. Teised inimesed käivad suvel lühikestes pükstes ja liibuvas topis, nii et pesu on kenasti näha, aga sinust ei saa ma midagi aru. Kas sa üldse kannad talaari all pesu? Ütle ausalt!”

“Muidugi, Issand!”

“Aga miks seda näha ei ole? Mida sa varjad ja salatsed? Naiste oma kannad või?”

“Oh taevas! Ei! Ei! Ei! Ei!”

“Ühesõnaga – teeme nüüd nii,” võtsin ma jutu kokku. “Talaar homseks lühemaks. Lõika dekoltee ka sisse. Ja õmble kitsamaks samuti, nii et liibuks vastu tagumikku ja trussikute piirjooned oleks näha. Jumala pilgu eest ei tohi midagi varjata! Ning kirikusse – katuseaknad! Kõik. Asu tööle.”

Panin toru ära, lasin oma pritsimisepudeli uuesti vett täis ja jäin laulupeolisi varitsema.