JUHTKIRI: Ühe tõe Eesti
Kunagise juhtiva reformierakondlase Andres Lipstoki aeg hakkab läbi saama, katseks valmistub järgmine juhtiv reformierakondlane, rahandusminister Jürgen Ligi.
Ei, mitte et Ligi oleks sellesse ametisse oma isikuomadustelt sobimatu. Jah, tema akadeemilised näitajad on kindlasti nõrgemad kui Maailmapangas töötanud Harvardi doktoril Ardo Hanssonil või Londoni ülikooli doktorikraadi ja Euroopa Keskpanga vanemõigusnõuniku kogemusega Andres Tupitsal. Kuid mitte selles pole asi. Ligi on inimesena sõltumatum ja vabalt mõtlevam, kui senised panga juhtkujud Andres Lipstok või Märten Ross seda iial olnud on. Aga ka selles pole asi.
Lihtsalt mitteparteiliste ametikohtade kogunoos, mille valitsuspartei enda kätte võtta on jõudnud, on alarmeerivalt suur. Peale Lipstoki veel riigikohtu esimees Märt Rask, rahvusringhäälingu juhatuse esimees Margus Allikmaa, rektorid Signe Kivi ja Mait Klaassen. Mis siis veel? Paneme õiguskantsleriks ja riigikontrolöriks kah reformistid? Eraldivõetuna võiksime õigustada neist igaühe valimist. Kogusummas saab seda kõike aga ühele parteile liiga palju. Nüüd võiks olla teiste kord.
Häirib ka Lipstoki nõrkus. Tema koht oli puhas parteiline sotsiaaltöökoht endisele poliitikule. Mida teeb keskpanga presidendina mees, kes peab veel inglise keelt õppima? Keerukamad küsimused põrgatati nagunii asepresident Rossile, kes oli valitsusele ohutu variant.
Eesti Panga seaduse paragrahv 3 räägib pikalt sellest, kuidas pank peab olema valitsusest sõltumatu. Tegelikult on see aga paik, mille lahkuva asepresidendi võtab peaminister kallistustega vastu.
Kui rahandusministeeriumi esimenemehe mees saadetakse panka juhtima, tekib tunne, et me saame juurde veel ühe rahandusministeeriumi ja teist tõde Eestisse enam ei jäägi. Talvel, ma mäletan, juhtus kord nii, et statistikaamet saatis välja pressiteate. Mõned hetked hiljem tegi selle teate põhjal oma kiidulaulu Eesti majanduspoliitilisele kursile Eesti Pank. Ja veel veidi hiljem lõi oma veel vängema kiidulaulu lahti rahandusministeerium. Kas see on tõesti see, mida me tahame?