Ukraina jalgpalli EM-i puhul on sport ja poliitika tihedalt seotud. Jalgpalli EM, mis toimub paralleelselt Poolas ja Ukrainas, pidi kujunema maineprojektiks, millest Ukraina poliitiline eliit saaks poliitilist profiiti lõigata. Saatuse iroonia on, et jalgpalli EM-i ettevalmistusi tegid eelmisel kümnendil muu hulgas just praeguse presidendi Viktor Janukovõtši oponendid, sealhulgas Julia Tõmošenko, kes on praegu vangis.

Euroopa poliitikute boikott Ukraina jalgpalli EM-ile oli tark otsus. Sest küsigem: millise sõnumi saatnuks Ukraina ühiskonnale see, kui sellal, kui vanglas väärkoheldakse opositsioonijuhti Julia Tõmošenkot, tuleb võistlustele plaksutama Euroopa poliitiline eliit, kes oranži revolutsiooni ajal oli tema selja taga? President Janukovõtšile trumpide kättemängimine olnuks rumal –
arvestades muu hulgas asjaolu, et Ukraina seisab endiselt ristteel ida ja lääne vahel.

Kahtlemata on põhjust küsida: kas Euroopa poliitikud vaatavad 2014. aasta Sotši taliolümpiamängude eel sama karmilt ka näiteks Venemaa inimõiguste rikkumisi? Või mis saab 2014. aastal Valgevene jäähoki maailmameistrivõistlustest? Meenutagem, et mitmed Euroopa tipp-poliitikud eesotsas kantsler Angela Merkeliga ei osalenud ka Pekingi olümpiamängude avatseremoonial. Seega ei saa vähemalt Hiina ja Ukraina puhul rääkida topeltstandarditest.

Endale jalgpalli EM-i ja MM-i taotlevad riigid peavad arvestama, et ehkki FIFA ja UEFA lähtuvad meistrivõistlusi jagades eeskätt ärilistest kriteeriumidest, satuvad võistlustest mainekujunduslikku profiiti taotlevad riigid paratamatult maailma üldsuse kriitilise tähelepanu alla. Ja see on hea.

Ukraina jalgpallifännidel pole mõtet Euroopa tipp-poliitikute boikotti isiklikult võtta. Võistlused ju toimuvad. Naljatamisi võiks ju isegi öelda, et kui kõrged poliitkülalised tulemata jäävad, jääb ehk staadionil rohkem ruumi tavaliste fännide jaoks. Ainus, kes kaotab, on Janukovõtš ja ta lähikondlased, kes jäävad ilma ühest poliitilise profiidi teenimise võimalusest.