JUHTKIRI: Sõda läbi? Tõesti?

Ameeriklased on juba korra Iraagist teatanud, et missioon on lõppenud ja sõda läbi. Seda tegi George W. Bush 2003. aasta kevadel ja see on olnud ohtra kriitika objektiks. Nüüdne lahinguüksuste lahkumine on katse veel kord teada anda mingist lahendusest, kuid lahenduse veenvus järjest väheneb. Iraagi peaminister teatab suveräänsuse saavutamisest, kuid tegelikult on riigis ikkagi 50 000 USA sõdurit (suur osa neist instruktoritena) ja arvukalt USA turvafirmade töötajaid.

Kui Ühendriigid tungisid Iraaki, oli neil silme ees positiivse näitena Türgi kui ilmalik ja demokraatlik riik. Mässulised suudeti kohapeal paiknevate väeüksuste suurendamisega maha suruda, kuid Iraagi tulevik on paljuski lahtine, sest nüüd on nad taas ärkamas. Alles eelmisel nädalal korraldasid valitsusvastased laiaulatusliku pommirünnaku korraga mitmes riigi osas. Liiga kiire lahkumise ja liiga nõrga keskvalitsuse puhul tuleb arvestada ka teiste stsenaariumidega: kas Liibanon või suisa Somaalia. Need on riigid, kus toimiv keskvõim puudub.

Iraak on maa, kus riiklust tuntakse juba üle 5000 aasta. Seega, uue Iraagi riigi püsima jäämine on vähemalt traditsioone silmas pidades võimalik. Kindlasti on see Tigrise ja Eufrati vahel lihtsam kui Afganistanis. Kuid Iraak on praegu poliitilises patiseisus, vohav saamatus ja vaen ei lase tal ka majanduslikult areneda. Alles see oli, kui ärivisiidile saabunud välismaa naftatööstureid sunniti Bagdadi lennujaamas päev otsa passima.

Iraagi juhtidel on vaja veel tugevasti arendada oma kompromissivõimet. Välisjõud ei saa jääda lõputult tema turvalisust valvama, ja miks nad peaksidki, kui Iraagil endal on sadades tuhandetes sõdureid ja politseinikke. Ameeriklased ei peaks kiirustama oma töö lõppenuks kuulutamisega – nemad ju selle segaduse korraldasid ja vastutavad ka tagajärgede eest. Kuid Iraagi riigi püsima jäämine peab hakkama sõltuma esmajoones iraaklastest endist.