JUHTKIRI: SAS-i jõuvõtted

Kujutlegem kolme perekonda, kes elavad suures kolmepereelamus. Ühtäkki teatatakse ühele perekonnale, et nende kodu see enam ei ole – kaks perekonda otsustasid, et terve maja kuulub edaspidi neile. Hääletustulemus: kaks ühe vastu. Demokraatia, kas pole?

Väga lihtsustatult öeldes juhtus umbes niisugune lugu Estonian Airiga. Eelmisel nädalal otsustas lennufirma nõukogu, et senini Estonian Airile kuulunud ehitised – büroohoone ja angaar lennujaama külje all – hakkavad edaspidi kuuluma SAS-i tütarfirmale. Meenutuseks: Estonian Airist kuulub 49% SAS-ile, 17% investeerimisfirmale Cresco ja 34% Eesti riigile. Estonian Airi varade kantimist SAS-ile toetasid Cresco ja SAS, vastu olid Eesti riigi esindajad. Estonian Airi 2008. aasta majandusaruande järgi on nende ehitiste bilansiline väärtus 168,9 miljonit krooni – niisiis võis SAS omandada enam kui poole Estonian Airi 305 miljoni kroonisest põhivarast.

Mida see võiks tähendada? Kas SAS on hakanud Estonian Airist vara välja kantima? Või on selle taga midagi muud? Estonian Airi nõukogu esimees Olev Schults jääb siinkohal kidakeelseks, öeldes, et tegu on „eraettevõttega, kes oma tööd avalikus auditooriumis ei aruta”.

Küüniline seisukoht, arvestades esiteks seda, et pool SAS-ist kuulub Norra, Rootsi ja Taani valitsusele ning kolmandik Estonian Airist Eesti riigile. Teiseks on Estonian Airi tuleviku vastu tekkinud suurem avalik huvi ka põhjusel, et tegu on infrastruktuuriettevõttega, millest sõltub Eesti ühendatus ülejäänud maailmaga.

Estonian Air on raskustes. SAS on teatanud, et soovib firmast lahti saada – kinnisvarast aga ära ei ütle. Ilmselt ei ütleks ära ka lennukitest, neid on aga kombeks liisida. See, mida Estonian Air vajaks, on Omanik suure algustähega – see, kellel oleks nii tulevikuvisioon kui ka raha. Praegune segadus mõjub halvasti lennufirma töötajatele ja klientidele. Estonian Airi raskest maandumisest kaotaks aga terve Eesti.