Juhtkiri: Rohkem Eesti folgieksporti
(3)
(Foto: Mikk Mihkel Vaabel)
Paljuski Viljandi folgi eeskuju toel on tärganud ridamisi teisi samalaadseid muusikaüritusi – olgu siinkohal nimetatud näiteks kahe nädala pärast Käsmus peetav Viru folk, nädala eest toimunud Hiiu folk, rahvatantsule rõhuv Võru folkloorifestival juuli keskel, kevadine rahvamuusikatöötluste festival Moisekatsi Elohelü ja hulk teisi rohkem või vähem tuntud üritusi.
Kui see ei ole pärimus- ja rahvakultuuri buum, siis mis see on? Kes peab Viljandi folki juba liiga väikekodanlikuks või peavoolulikuks või sealset õlle hinda liiga kalliks – tavaline nišiüritusest kümnete tuhandete lemmikuks kasvamise kaasmõju –, ei pea folgiannusest loobuma, vaid saab hõlpsasti leida ürituse, mis tema eelistustele paremini vastab.
Aga 1993. aastal alguse saanud hoovuse tähendus ei ole ainult tarbimis-, vaid ka loomispoolne. Eesti pärimusmuusika on aastatega saanud uue hingamise ja ilme – värskema ja elujõulisema. Vähemalt praeguse seisuga teda üksnes folklooriuurijate huviobjektiks jäämine ei ähvarda. Meil on hulk muusikuid, kes eesti pärimusmuusikat aja ja moega kaasa veavad, mis ongi ainus rohi möödanikku kadumise, juurte kaotamise vastu. Tüüpilist popmuusikat ei ole pärimusmuusikud edetabelitest välja tõrjunud, kuid vahel nad sinna satuvad – näiteks Zetod. Samuti eksivad popmuusikud aeg-ajalt tegema päris pärimusmuusikat – nagu Ott Lepland viimasel Viljandi folgil.
Kui Eesti pärimusmuusikutele midagi soovitada, siis seda, et rahvusvahelisel areenil läbilöömise nimel võiks rohkem tegutseda. Tsiteerides Eesti tuntuimat etnomuusika DJ-d Aimar Ventselit: „Rahvamuusikutel on rokkarite ning hiphopparite ees üks suur eelis – kui rokki ja hiphoppi tehakse igal pool siin ilmas ja üldjuhul paremini kui Eestis, siis eesti folki tehakse kõige paremini küll Eestis”. Kvaliteet maailmamuusikas läbilöömiseks on eesti pärimusmuusikutel ja -muusikal täiesti olemas ning ei maksa kõrvalt kiibitsejatel ka seletada, et siinne muusikapärimus on igav. Soome etnomuusika figureerib küll Euroopa maailmamuusika edetabeli esikahekümnes sageli; on ka ette tulnud, et lausa mitme nimega korraga.
Eesti pärimusmuusikute jõudmine etnomuusika maailmanimede hulka saaks olla üks asi, mis tuletab meelde, et meie kultuuriline identiteet on väärtuslik hoolimata sellest, et palka saab siin vähem kui mõnel pool mujal.
