JUHTKIRI: Riigikogu hävitab Eesti riiki
Sulge sundisid haarama just tagajärjed, mida riigikogulaste palgatõus kaasa toob. Õpetajate ja päästjate rahamure taustal valgub Toompealt üle Eesti sügav ebaõigluse tunne. Närib inimhingedes riigi alustalasid. Süvendab umbusku, levitab pessimismi, tekitab depressiooni, paneb kogunisti kotte pakkima, isamaalt pahameeles pagema.
Igaüks teab: palk saab tõusta oluliselt suurema ja parema töö eest või kui tööandaja on korraga rikkamaks saanud. Saab tõusta ka siis, kui töötaja oli varem alamakstud. Riigikogu puhul ükski neist variantidest praegu arvesse ei tule. Just seepärast levibki pahameel üle Eesti. Kogub kirumisi tublide firmajuhtide poolt, aasimist poesabas, õlakehitusi õpetajate toas, suisa sülgamisi semude seltsis. Põhjendused, ükskõik kui kaunilt neid Toompeal ka vormistatakse, on hiljaks jäänud.
Riigikogus ei tööta üksnes 101 saadikut, vaid lisaks 228 kantselei töötajat, neist 210 ametnikku ja 18 abitöölist. Seega kokku üle kolmesaja eeldatavasti intelligentse inimese. Uskumatu, et keegi neist ei teadnud ega adunud, mis viitsütikuga pomm rahvaasemikke ootab.
Ma ei saa aru, miks keegi ei näidanud mingit initsiatiivi, et juba kevadel palgaküsimusele lahendus leida, vajaduse korral kas või erakorraliselt kokku tulla ja kaaskodanikke solvav eelnõu ära muuta.
Jutt võimatusest seadust muuta on rumal jutt. Seadused pole meile taevast sadanud, vaid vastu võetud inimeste poolt. Ja inimesed saavad neid ka muuta. Kui tahavad.
Oletagem, et palgajama asemel oleks kaalul hoopis Eesti riigi olemasolu küsimus, nagu augustis 1991. Kas praegune riigikogu suudaks langetada ülikiirelt sama olulist otsust kui toonane ülemnõukogu? Kas ikka suudaks, kui isegi ühe palganumbri pärast ollakse juriidilises plindris?
