JUHTKIRI: Rahustamispoliitika aeglane ravi

 Eilsel ülemkogul suutsid Euroopa Liidu riikide juhid kokku leppida selles, et partnerluslepingu kõnelused jätkuvad siis, kui Vene väed taanduvad Gruusia sõja eelsele joonele. Tegemist on siiski mõningase edasiminekuga võrreldes varasemate tuumik-Euroopa riikide avaldustega, milles rõhutati ennekõike dialoogi ja räägiti vaid valvsusest ja murest, nagu oleks Gruusia okupeerimise puhul tegemist mitte inimtekkelise konflikti, vaid millegi linnugripi-sarnasega.

Muude jõulisemate meetmete suhtes on vana Euroopa riigid olnud äärmiselt ettevaatlikud. Üsna ülemkogueelses teleintervjuus osutas Itaalia peaminister Silvio Berlusconi just Venemaa tuumavõimsusele ja naftaressurssidele ning hoiatas liigse tülinorimise eest.  

Tingimuslikkus partnerluskõneluste küsimuses on samm õiges suunas, kuid vaja oleks palju enamat. Eesti poliitikud on varem maininud, et pelgalt suhete külmutamine pole Venemaale kuigi jõuline argument. Euroopa Liidul on Venemaa mõjutamiseks piisavalt meetmeid, kuid iseküsimus on soov neid rakendada. Mõne suurriigi suhtumine “Venemaa kõigepealt” on Eestile väga tuttav ajast, mil alles otsisime lääne tuge oma iseseisvuspüüdlustele. Nende käitumine sarnaneb ka Euroopa 1930. aastatest tuntud “rahustamispoliitikaga”, kus agressioonile vastati dialoogiga ja huvisfääride tunnustamisega. Klassikaline rahvusvaheline “vana poliitika” on Gruusia kriisi puhul ilmutanud end oma alastuses. Liidusolidaarsuse ja ühiste väärtuste asemel on korduvalt saadud näha enesehuvi ja eneseabi, jõukultust ja kaubanduskaalutlusi.

Kui Euroopa Liit loobub aga edaspidi sisevastuolude tõttu aktiivsest rollist Gruusia küsimuses, saab Eesti kujunenud olukorras edasi tegutseda väiksemate liidu-siseste blokkidega, kuhu kuulub lisaks Venemaa lähipiirkonna riikidele ka Ühendkuningriik. Sel juhul jääb aga passiivne Euroopa Liit pelgalt majandusühenduseks, mida ta on olnud suurema osa oma ajaloost.