Juhtkiri: Politseinikele rohkem palka

Oleksid justkui väikesed arvud, ent arvestama peab, et 4323 politseiametniku kohast on praegu täitmata 316 ehk paljudes paikades teevad politseinikud juba niigi ületunde. Kaadrinappus on oluline põhjus, miks korrakaitse alati kodanike ootustele ei vasta: kui politsei väljakutsele kiiresti ei reageeri või näiteks varguse uurimine visalt edeneb.

Politseinike nappuse oluline põhjus on samuti väga lihtne – palk. Kui enne masu olid palgad politseis veel talutaval tasemel, siis 2009. aastal neid mäletatavasti kärbiti, paljud politseinikud kaotasid sissetulekus tervelt 20 protsendi ringis. Keset kriisi oli seda lihtsam taluda – hea, et üldse töökoht on –, aga nüüd, kus tööturul on valikuid jälle rohkem, ja hinnad on kerkinud, möönab ka siseminister, et „kaadrivoolavus näitab tõepoolest sisejulgeolekuvaldkonnas tõusutrendi”.

Kaadripuudus annab küll politseinikele võimaluse ületunde tehes palgalisa teenida, aga sellega probleemi lõputult leevendada ei saa, sest raudseimgi politseinik vajab aega uneks ja puhkuseks. Selge, et vaja on tõsta palkasid. Paraku ootavad 2013. aasta riigieelarvelt palgatõusu teistegi riigieelarvest rahastatavate elualade esindajad, näiteks õpetajad. Ülesanne, mille valitsus tänavustel eelarveläbirääkimistel lahendama peab, ei ole seega kerge, aga mitu aastat hoitud palkade külmutamise joont sama rangelt edasi ajada pole ka enam võimalik, kui me ei taha, et politsei kogenud töötajatest aegamisi tühjaks voolab.

Möödunud aastate riigieelarved on näidanud, et tähtsaks peetavatele valdkondadele suudetakse raha leida ka rasketel aegadel. Ilmekas näide on kaitsekulutused, mille suhe SKT-sse tõsteti tänavuses riigieelarves NATO-le lubatud kahe protsendini. Välispartneritele antud lubadused on asi, mis Eesti riigijuhte tihti otsustavalt tegutsema ja raha leidma on mobiliseerinud. Sama otsustavalt võiks sagedamini tegeleda ka küsimustega, kus Eesti ei ole rahvusvahelisi lubadusi andnud, ent mis ometigi on väga olulised – nagu sisejulgeolek.

Kui palga tõstmise allikatest rääkida, siis ilmselt tuleb need leida „betoon või inimesed” valikutest. See on teine eestlastele iseloomulik joon, et kiputakse eelistama investeerimist betooni, mitte inimestesse. Nüüd on mitu aastat külmunud palkade ja kasvanud hindade tõttu olukord sealmaal, kus riigieelarve tegemine nõuab vastupidist mõtlemist – enne inimestele, ja kui jätkub, siis betooni.