Poliitilistes küsimustes on Venemaalt raske loota sõltumatut ja objektiivset uurimist. Pigem on see veel üks relv režiimi võimu kindlustamiseks. Vanad KGB-meetodid pole kuhugi kadunud, on ju riigi ladvikus nii palju endisi KGB-lasi. Niisiis on igati põhjendatud, et Eesti pakub Jefimovile turvalist peatuspaika. Selles pole midagi ainulaadset ega eriskummalist. Oleme riik, mis hindab mõtte- ja sõnavabadust ning mitte ainult oma kodanike puhul.

Ühendkuningriik on juba korduvalt lasknud oma pinnal elada ja töötada venemaalastel, kes on kodumaa võimudega vaenujalal. Venemaa teisitimõtlejate „majutamine” on tekitanud Moskvas palju pahameelt ja aeg-ajalt ka julgeolekuriske. Venemaa salateenistuste käed on pikad ja nad on korraldanud erioperatsioone ka Ühendkuningriigi pinnal. Veelgi enam, teisitimõtlejale asüüli või täiendava kaitse pakkumine tähendab pidevat survet diplomaatilistes suhetes. Suurriigil on võimalik selle kaudu ebameeldivusi valmistada. Kuid kui me tahame elada vastavalt oma põhiseadusele, siis on vaja nendeks ebameeldivusteks valmis olla ja mitte vankuda. Välispoliitikas peab arvestama huvisid, kuid kui nende huvide taha hajuvad väärtused, siis kaotab Eesti suunataju.

Eesti on vene teisitimõtlejatega ajaloos varemgi kokku puutunud: Venemaa valgetest emigrante elas siin ka 1920.–30. aastatel ja eks olid nemadki Nõukogude impeeriumile pinnuks silmas. Kui veel kaugemale ajalukku vaadata, siis olid Peipsi-äärsed vanausulised samuti 17. sajandil keskvõimule jalgu jäänud inimesed, kes soovisid säilitada oma elu- ja mõtteviisi.

Venemaa demokratiseerimisse ei suuda Eesti kuigi palju panustada, see töö tuleb suuremalt jaolt ära teha vene rahval endal. Kuid nendes asjades, kus Eesti saab midagi teha, peab ta tegutsema mõttevabaduse kaitseks. Venemaa teisitimõtlejad peavad siit abi saama.