JUHTKIRI: Peaministrist hakkab saama ninatark narr
Ansip rääkis: „Inimlapsele pole antud ette näha, kas kriis tuleb või ei tule. […] Kuid – kui selline oht on õhus, tuleb sellega ka arvestada.”
Veidi vähem kui kahe kuu eest, 28. septembril riigikogule 2012. aasta riigieelarve eelnõu üle andes kiitis ta: „See eelarve on realistlik, arvestab meie praegusi võimalusi ja arvestab ka tulevikustsenaariume, mis ei ole sugugi optimistlikumad. […] Juhul kui peaks realiseeruma rahandusministeeriumi prognoositud negatiivne stsenaarium, mille järgi majandus kasvab vaid üks protsent, saab defitsiit olema 2,9 protsenti, mitte 2,1 protsenti ja see tähendab, et Eesti mahub endiselt veel stabiilsus- ja kasvupakti seatud raamidesse.”
Peaminister ilmselt mäletab, et 2008. aasta suvel ennustas rahandusministeerium 2008. aasta majanduslanguseks üht protsenti ja et 2009. aasta toob 2,6 protsenti majanduskasvu. Tegelikult langes majandus neil aastail vastavalt 3,7 ja 14,3 protsenti.
Eelarve valmisolek üheprotsendiseks majanduskasvuks – „riskistsenaariumiks” – ei tähenda seega kindlasti täit valmisolekut kriisiks. Kui läheneda eelarve eelnõule sama loogikaga, nagu Ansip läheneb töötukassa nõukogu ettepanekule, peaks ütlema, et eelarvet tuleb veel kõvasti kriisikindlamaks teha. Või vastupidi – kui võtta visioon, et eelarve on siiski piisavalt kriisikindel, ei ole põhjust ka töötukassa ettepanekut täielikult maha materdada.
Siduvat loogikat Ansipi erinevate seisukohtade vahel leiab paraku aina vähem. Töötukassa ja eelarve lugu ei ole ainus näide. Näiteks tänavu juunis riigikogu infotunnis maamaksust rääkides tõreles peaminister keskerakondlastega Tallinna maksumäära tõstmise pärast: „Mida need inimesed tegema peaksid? Kas nad peavad jätma oma kätega loodud kodu pelgalt sellepärast, et Tallinna linn peletab neid oma kodudest ülikõrge maamaksuga välja?” Mõni minut hiljem, vastates küsimustele eakate hoolekandest, väljendas peaministri jutt kodusse suhtumises juba teistsugust loogikat: „Kui ükskord enam suurt maja ülal pidada ei jõua, siis see müüakse maha, soetatakse omale tuba või väike ridaelamuboks.”
Suuvärk on peaministril hea, faktide meeles pidamise võime samuti. Aga mida aeg edasi, seda ebaotstarbekamalt ta neid kasutab. Märkimisväärne osa peaministri avalikest sõnavõttudest kulub viimasel ajal targutamisele, kuidas temal on õigus ja teised eksivad. Milleks on tal seda vaja, on raske mõista – lugupidamise asemel kasvatab peaminister nõnda hoopis nende kodanike hulka, kes peavad teda ülbeks inimeseks.
Ja mitte ainult seda. Elu mängis Ansipile kätte võimaluse minna ajalukku kui peaminister, kes juhtis Eesti läbi suurest majanduskriisist. Aga praegu astub ta pikkade sammudega hoopis sinnapoole, et jääda inimestele meelde kui ninatark narr, kes püsis oma ametis rekordiliselt pikalt põhiliselt sellepärast, et tema alternatiivi oli võimujanu muutnud veel hullemaks narriks.
Tragikoomiline detail: „Reporteritunnist” jäi kõrva, et Ansipi intonatsioon neil hetkedel, kui ta oma kriitikuid ja kahtlejaid maha teeb, on muutunud tema peamise poliitilise rivaali, all-linna valitseja Edgar Savisaare omaga üsna sarnaseks. Võim rikub…
