Juhtkiri: Parlament ja pabul
(12)
Eestis teeb aga valitsus eeskätt rahandusministri isikus kõik, et riigikogu teaks meie riigi pingutustest Hispaania pankade päästmisel nii vähe kui võimalik. Kuidas muidu tõlgendada rahandusminister Jürgen Ligi soovi, et riigikogu täiskogu Eesti osalust EFSF-i kaudu Hispaania pankade päästepaketis ei arutaks?
Küll kuuleme Ligilt, et riigikogulased on edevad (võib ju mõnikord isegi tõsi olla), küll seda, et nad on rumalad (ka seda juhtub). Lisaks valitsuse pressikonverentsile andis ta seda igati mõista reedel Euroopa Liidu asjade komisjonis. Kuid mitte alati pole riigikogulased rumalad. Õigupoolest võiks parem küsida, kes ja kus need targad on? Kas rahandusministeeriumis, kus veel pärast Lehman Brothersi panga pankrotti 2008. aastal USAs ennustasid analüütikud, et järgmine aasta tuleb ikka parem kui eelmine? Miski polnud tõest kaugemal. Praegused päästjad on ühtaegu selle majanduskriisi kokkukeetjad, lastes laenubuumil hoogu koguda. Võim on ju Eestis olnud suuresti sama. Selles finantskriisis ei saa keegi liigse kindlusega väita, et tema seda tõde teab.
Diktatuur on kindlasti teatud otsuste langetamisel väga efektiivne, aga järgmisel hetkel üksikisikute kiiksudest liiga sõltuv. Sama kehtib ka Eesti kohta, kui siin võtetega stiilis „meie teame paremini” jätkatakse. Äkki tasuks valitsusel enne iga istungit lugeda põhiseadusest mõni paragrahv riigikogu rolli kohta, ehk tuleks austus tagasi?
Omal ajal, nii 2009. aasta mais, veel riigikogulasena oli Ligi väga tundlik, kui parlamendi väärikus kahtluse alla seati. Siis pidas ta seda koguni riigi teotamiseks. „Põlemine aitab, kui sa ei suuda pool sajandit järjest ärgata ega uinuda mõtteta Riigikogu alandamisest, kui Sa ei armasta oma riiki, vaid teotad, kui kogu Eesti poliitika on Sulle poh…, nah… ja kärbatanud pabul…”, kirjutas ta ajakirjanik Kalle Muulile ning need punktiirjooned olid siis tekstiga täidetud. Kas tõesti on istekoht seisukohta nii kõvasti muutnud?
Kuid küsimus pole vaid selles, kas Eestis ikka on demokraatia, ammugi parlamentaarne demokraatia. Probleem on ka selles, et Eesti riskib selles mängus kuni 280 miljoni euroga – garantiid võivad paisuda kuni selle piirini. Garantiid pole tühi-tähi. See pole ükskõik ka meist palju rikkamatele soomlastele. Seega, Eesti avalikkus väärib arutelu Hispaania abistamise üle.
