JUHTKIRI: Ootamatu maksutulevärk

 1. juulil tõusevad Eestis mitmed maksud. Vastavat seadust polnud riigikogu eilseks veel vastu jõudnud võtta, aga küllap neljapäeval võtab. Üldiselt ei tohiks eesseisev maksutõus kellelegi üllatuseks tulla, sest sinnapoole on asi kogu aeg triivinud. Suures osas on see, kas tõsta makse või kärpida kulusid, maitse ja isiklike huvide asi – heameeleüminat ei kuuleks kummagi plaani kohta.

Kindlasti aga tuleb koalitsiooniparteidega kurjustada selle eest, kuidas maksutõusu korraldatakse. Täna on juba 17. juuni, mis tähendab, et uute maksumäärade kavandatava kehtima hakkamiseni on aega jäänud vähem kui kaks nädalat! See ei ole normaalse pikkusega etteteatamise aeg suurte maksumuudatuste korral, mis esialgu eksisteerivad ikka veel üksnes muutuda võiva eelnõuna.

Tõsi, me elame viletsa nähtavusega makromajanduslikus keskkonnas, aga nii vilets see nähtavus ka pole, et maksutõusudes ei oleks võimalik vähemalt kaks-kolm kuud enne nende jõustumist kokku leppida. Vajadus eelarvet veel kärpida ja lisatulusid leida on olnud päevakorras juba mitu kuud, ent poliitilise rivaalitsemise, ebapopulaarsete otsuste kartmise ja ka puuduliku kompetentsuse tõttu jõutakse nüüd teise lisaeelarveni alles kaheteistkümnendal tunnil. Ettevõtjatele ja tarbijatele jääb väga vähe aega oma tegevuse ja plaanide ümberkorraldamiseks vastavalt uutele oludele.

Kiirustamise tõttu on maksutõusupakett kokku pandud suhteliselt juhuslikest tükkidest, selle taga ei ole näha praegusest eelarvekriisist kaugemale vaatavat strateegiat majanduse konkurentsivõime parandamiseks. Puuduseks on ka, et peaaegu kindel aktsiisitõus ja võimalik käibemaksutõus mõjuvad inflatsiooni kiirendavalt. Prognoosi kohaselt õnneks siiski mitte nii palju kiirendavalt, et kahtluse alla satuks euro inflatsioonikriteeriumi täitmine.