JUHTKIRI: Obama, Obama, Obama!
(10)Ameerika riigipea Barack Obama sai eile üllatuslikult Nobeli rahupreemia. Sama palju kui tunnustus talle on see märk auväärse auhinna muundumisest. See on ka märk üleilmsest Obama-maaniast – ja mitte üldse tingimata negatiivses võtmes. Rahupreemia näitab hinnangut sümboolselt maailmapoliitikas uue ajastu saabumisele ja annab mõista – Obama lubatud lootuse ja muutuse ajastut oodatakse kogu maailmas.
Ajalooliselt on rahupreemiaga tunnustatud sõdade ja konfliktide lõpetajaid-leevendajaid ning see on teiste kategooriate Nobeli auhindadest paindlikum. Viimastel aastatel on seda kasutatud ka üleilmselt oluliste, kuid mitte ehk piisavalt märgatud probleemidele tähelepanu juhtimiseks: 2007 sai selle valitsustevaheline kliimamuutuste paneel koos Al Gore’iga üleilmse kliima soojenemise probleemidega tegelemise eest, 2006 Muhammad Yunus ja tema Grameen Bank vaesusega võitlemise eest, 2004 Kenya keskkonnaaktivist Wangari Maathai poliitilisele survele vastuseismise eest. Seetõttu on rahupreemiat ka kritiseeritud laialivalgumise ja vähese rahule keskendumise pärast.
Ühendriikide 44. president Barack Hussein Obama on paljuski nimetatud preemiasaajate vastand. Pärast vähem kui üheksat kuud ametiaega pole tema poliitika veel suures osas vilja kandnud, kuid tuntuse ja sümboolse tähenduse vähesuse üle ta kurta ei saa. Suures osas tähendab ka Nobeli komitee seletus „erakordsete jõupingutuste eest rahvusvahelise diplomaatia ja rahvastevahelise koostöö tugevdamisel”, et maailma võimsaima riigi võimsaim mees on maailma lugupeetavaima auhinna avansina kätte saanud. Nobeli komitee viitab ka Obama rollile maailma tuumaarsenali vähendamisel, kuid seegi on pigem lubaduste ja meelsuse küsimus.
Preemia olemuse pidev muutumine ei olegi tingimata halb. Kuid põhjused, miks see Obamale anti, on unikaalsed. Üldine rahvusvahelise õhkkonna optimistlikumaks muutmine, millega USA esimene mustanahaline president on hakkama saanud, nii väike asi polegi.
 |
  |
 |
