JUHTKIRI: Nii euro ei tule
(10) Kõige viimane, mida Eesti praegu vajab, on Euroopa Keskpanga ärritamine. Saksamaa finantskeskuses Frankfurdis asuval organisatsioonil on muu seas ülitähtis roll Euroopa Liidu liikmesriigi astumisel euroalasse. Ilma keskpanga positiivse suhtumiseta ei hakka eurod kuskil käibima.
Kuid nagu tänasest Päevalehest saab lugeda, on Eesti valitsus ja eriti rahandusministeerium saanud keskpanga ärritamisega hästi hakkama. Koguni nii hästi, et panga president Jean-Claude Trichet on pidanud saatma karmides toonides kirja, milles tuletatakse meelde Eesti kohustust konsulteerida enne finantssüsteemi aluseid puudutavate seaduste muutmist või vastuvõtmist keskpankuritega. Väita, et president Trichet tegeleb enese ületähtsustamisega, on lausa hullumeelsus – selle mehe näpuviibutuse peale tõusevad ja langevad turud kogu maailmas.
Miks lasti asjal minna niikaugele, et Euroopa Keskpank pidi väga kurjalt reageerima, ei õnnestunud eile välja selgitada. Eelnõu ette valmistanud rahandusministeeriumi ja minister Ivari Padarit tabas keskpanga seisukoht justkui ootamatult ja kommentaaridest keelduti.
Kuid siinkohal tasub meelde tuletada, et see ei ole rahandusministeeriumil esimene kord Euroopa peale vilistada. Sügisel ärritati samal viisil Euroopa Komisjoni oma struktuurireformiga, mistõttu olid Brüsselist saabuvad euroraha maksed häiritud mitu kuud. Kujunemas on muster, mis pole selgelt Eestile kasulik. Miks sel lastakse edasi kesta? Mis toimub rahandusministeeriumis? Miks tulevad sealt uudised, mis aiva solgivad Eesti mainet Euroopa institutsioonide silmis?
Euroopa Liidus, nagu ka rahaliidus, on edu saavutamise valem lihtne: aus, avatud ja ajakohane diskussioon kõigi asjast huvitatud osapooltega. Kui euroalasse astumise elluviimine hakkab toimuma samamoodi Brüsselit ja Frankfurti teavitamata, siis poleks selle tagajärjeks lihtsalt mõni kiri. Tagajärjeks oleks avaldusele löödav lühike tempel: „Non.”





























