JUHTKIRI: Minister, ära karda!

Kirjutasin sellest dokumendist lähtudes kolm päeva artikleid ja püüdsin leida erinevaid näiteid inimestest, keda see hakkab mõjutama. Ja lõpuks pidi minister Hanno Pevkur selgitama kõigile, et tema ei
hakka midagi muutma.

Kirjapandud, küll toored ja otsustamata mõtted olid tegelikult õige suunaga ja seetõttu ei saa ma väga hästi aru, miks minister kartis otse välja öelda, millega tegu. Igasugust riigi abi peaks saama see inimene, kes abi vajab – see tähendab, et need, kes praegu saavad riigilt toetust ja seda ei vaja, jäävad ilma. Nii see tahes-tahtmata peakski olema.

Sama teema on ajutise töövõimetusega. Kui inimene jääb pikemalt haiguslehele, siis ei tohiks piirata tema võimalust kodus kas või kümneprotsendilise koormusega tööd teha. See aga tähendab, et keegi peab hakkama pikalt kodus haige oleva inimesega tegelema ja tema töövõimet hindama. Ühelt poolt nõuab see ressurssi juurde, teisalt aga ei pruugi ta otse sotsiaalministeeriumi rahakotti raha juurde tuua, vaid tuua tulu riigile ja majandusele üldiselt. Nii see ju peakski olema, et sotsiaalministeerium ei hoolitse ainult enda eelarve pärast, vaid lähtub suuremast pildist.

Põhimõte, et riik toetab pigem abivajajaid kui kõiki, kattub väga hästi Reformierakonna parempoolse maailmavaatega ja toob valijaid juurde. Põhimõte, et lisakulutusi on vaja teha selleks, et tagada töötaja naasmise tööturule pärast haigust, samuti. Miks siis ei öelda seda otse niimoodi välja?

Ma kardan, et põhjus on ikkagi kommunikatsioonialane – minister, kes võtab ära sinu lisasissetuleku (isegi kui sa seda ei vaja), kaotab sinu hääle. 25 000 häält on päris suur hulk ja seetõttu ei tohi minister neid asju teha. Küll võib seda teha ekspertarstide komisjon. Lõpuks, mis vahet seal on, kes teeb toetuste või riigi pakutava abiteenuste süsteemi mõistlikumaks.

Ära karda, minister Pevkur, Sa ju tahad teha õiget asja. Vaata, kuidas haridusministeerium lükkas mõistliku gümnaasiumireformi enda kaelast omavalitsustele ja lõpuks ei juhtunud midagi.