Juhtkiri: Millal tuleb päris filmivaramu?
Puudu on vaid toit ise, mida kelner nii isuäratavalt kirjeldab. Andmebaasist saab vaadata eluloolisi andmeid, postreid, fotosid, mida iganes – ainult mitte filme.
Kui netikasutajale räägitakse 2012. aastal Eesti filmi andmebaasist, siis ei ole imdb.com-i eestikeelne (olgugi väga põhjalik) versioon see, mida ta tegelikult näha loodab. Kasutaja tahaks kõiki neid filme vaadata: läbi striimi või veel parem, kõvakettale laadituna, tasu eest või veel parem – tasuta. Viimasel juhul peaks autoritele laenuhüvitisi maksma keegi teine ehk riik. Kellele ja mille eest õigupoolest maksta tuleks, on aga segane.
Ametnikud lubavad hakata koos autorikaitsjatega otsima lahendusi, mis filmid publikule ligipääsetavaks teeksid. Autorikaitsjad nõustuvad eeldatavasti selliste lahendustega, mis raha sisse toovad. Küsimus, kas ja kuidas kultuuripärand vaatajani jõuab, tundub olevat teisejärguline. See, kuidas 1950. aastal punaimpeeriumi rahaga tehtud filmist loodetakse ikka veel autoritasusid saada või miks ikkagi tohib filme tasuta vaadata telerist, aga mitte arvutiekraanilt, võib olla mõistetav (mõnele) juristile, ent jääb lihtsa netikasutaja jaoks arusaamatuks.
Peale juriidilise lohe takistab filmibaasi arengut ka tehnoloogiline koll. Kõik need 17000 Eesti filmi tuleks üleslaadimiseks digiteerida. Sama ülesandega jäävad kimpu ka Euroopa ja Hollywoodi arhivaarid. Esiteks maksavad digiteerimiseks vajalikud masinad ränka raha, teiseks on vähe spetsialiste, kes oskavad kasvõi filmi värve õigesti taastada. Samal ajal lindid vananevad ja koguvad defekte, nii et Warner ja Twentieth Century Fox ei julge enda vanu originaalkoopiaid enam mängidagi, väljalaenamisest rääkimata. Klassika säilib, aga vähetuntud väärtfilm võib lõpuks hävida küll.
Kui Eesti filmivaramu peaks kunagi tõesti digiformaadis internetti jõudma, võiks mõelda ka teostele subtiitrite panemisele. Sügisel europarlamendis korraldatud seminaril räägiti kavatsusest hakata eurorahaga toetama nii Euroopa filmide digiteerimist kui ka subtitreerimist, et näiteks rootslasel oleks edaspidi lihtsam uusi Bulgaaria filme näha ja vastupidi. Kuni sellist rahapada pole, võiks Eestile jõukohane olla ingliskeelne tõlge. Väikeriigi unustatud filme tahavad niikuinii näha peamiselt friigid ja neid leidub üle maailma rohkemgi kui Eestis.
