JUHTKIRI: Ma armastan väga… prügikastimeest
Nüüd on prügikastimehe kord armastust pälvida.
Kas olete tähele pannud: praegu prügikastidest ja nende ümbrusest tühja taara kogujad erinevat oluliselt sajandivahetuse omadest. Ei ole räpased, ei ole haisvad ega silmini juua täis. On esmapilgul suhteliselt korralikult riides, asjalikult oma tööd tegevad inimesed. Neil on lihtsalt sandisti läinud. Aga nad otsivad oma võimaluste piires väljapääsu. Ja praegune taara hind võimaldab mingitki väljapääsu leida. Pealegi: taaskasutus on oluline sõna me kõigi jaoks. Taaskasutuskeskused, mida varem halvustavalt kaltsukateks manati, on nüüd trenditeadlike inimeste hulgas hinnatud. Miks siis mitte ka prügikastimehed, taaskasutuse pioneerid, tarbimisühiskonna sanitarid?
Kuid kas meie ühiskond toetab nende inimeste soovi oma eluga kuidagimoodi ise hakkama saada? Kindlasti mitte. Vaadake avalikke prügikaste me tänavatel, peoplatsidel. Et oma tühjast taarast lahti saada, tuleb see üldjuhul heita muu prügi sisse. Suitsukonide, koerakaka, jäätisepaberite ja muu säärase hulka. Inimene, kes on niigi alandatud, peab end veel kord alandama.
Ise panen teinekord oma tühja taara, kui see on klaaspudel, lihtsalt prügikasti kõrvale, et see, kes vajab, saaks taara ilma muus prügis sorimise alanduseta kätte. Paraku ei ole samuti võimalik talitada plast- ja plekktaaraga. Need lendavad tuulega minema, risustavad tänavaid.
Jõudsin suvel prügikastimeeste tegevust uurides lahenduseni. Nimelt peaks iga prügikasti küljes olema tugevast traatvõrgust korv, kuhu saaks panna tühja taara. Sealt oleks see hoopis hõlpsamini kättesaadav. Ja mis peamine: inimest mitte alandavalt kättesaadav. Tähtis on ka aina tavapärasemaks muutuv prügi sortimine. Usun, et siin leidub väljakutse avalikke tänavaprügikaste tootvatele ja disainivatele firmadele, rääkimata tellijatest – linnade, valdade omavalitsustest.
See on väljakutse, mis võimaldaks näidata hoolivust. Mitte sõnades, vaid tegudes.