JUHTKIRI: Lühinägelik “ei”

 Täna arutab valitsus, kas anda Läänemere gaasijuhet ehitavale Nord Streamile luba uuringute tegemiseks Eesti majandusvööndis. Peaminister Andrus Ansip, kes ise pidas gaasitoru ehitamist kahe aasta eest sama hästi kui paratamatuseks, otsib valitsuses

uuringute lubamise osas konsensust. Seda ei paista aga kuskilt: sel ajal kui sotsid toetavad uuringute lubamist, on Isamaa ja Res Publica Liit – nii nagu rahvale meeldib – uuringutele vastu. Ehk siis: valitsuses valitseb konsensuslik kõhklus.

Gaasitoru vastustavad poliitikud lähevad oma parteipoliitilistes huvides kindla peale välja: nad teevad, mis rahvale meeldib. Kuid Eesti pikaajaliste huvide suhtes on see paraku rumal ja lühinägelik poliitika.

Esiteks ei tähenda Eesti ei-sõna uuringutele seda, et torujuhet ei tuleks. Kui see tuleb – kuid lihtsalt Eesti majandusvööndist väljapoole –, siis jääme eitava vastuse korral ilma võimalusest protsessis aktiivselt kaasa rääkida.

Teiseks tasub vahet teha gaasitoru ehitamisel ja keskkonnauuringutel. Kui Eesti annab loa uuringute tegemiseks, ei tähenda see veel luba ehitada toru meie majandusvööndisse. Kui Eesti ütleb Nord Streami keskkonnauuringutele “ei”, võtab see meilt võimaluse mängida torujuhtmeteemalistes aruteludes keskkonnakaardile. Sest miks peaks keegi tõsiselt võtma riiki, kes vastustab torujuhet looduskaitselistel kaalutlustel, kuid viskab kaikaid kodaraisse keskkonnauuringule?

Juhul kui Eesti valitsus annab Nord Streamile kõhkleva “ei”, viitab see ühest küljest meie poliitikute soovile lõigata Eesti riikliku kaasarääkimisõiguse arvelt poliitilist profiiti. Teisalt viitab see aga riiklikule alaväärsuskompleksile: Eestil ei ole usku oma välispoliitilistesse võimetesse. Ning selle asemel, et mängus aktiivselt kaasa rääkida ja oma huve kaitsta, loobume osalemisest juba eelvoorus. Otsustamiseks on aega kuni septembri lõpuni. Jah, ja ilmselt on võimalus ka otsustamise tähtaega edasi lükata, kui Nord Streami taotlusest õnnestub leida tehnilisi puudujääke.