JUHTKIRI: Liitlastele tehakse ausambaid
Jeltsini ausamba püstitamise üleskutse leidis meedias peegelduse Eesti ühiskonda üha rohkem haaravas päikselise optimismi kroonustiilis, mille järgi on maailm kangelastegusid täis ja suur osa neist Boriss Jeltsini tehtud. Mis päris vale polegi.
Jeltsin polnud ülearu haritud, ta ei olnud oma kasvatuse poolest mingi demokraat ega humanist, kuid temas oli siberlase tervet talupojamõistust, millega ta mõistis, et tänavale oma arvamust väljendama tulnud inimesi tulistada pole tark ega ka kõlbeliselt õige. See ongi võrdlemisi lihtne põhjus, miks Jeltsinist sai otsustaval 1991. aastal Eesti ühiskonna peavoolu liitlane võitluses parema ja vabama elu eest.
Oma kodumaal Jeltsinil oma mõistuse ja südame kutset eriti hästi ellu viia ei õnnestunud: 1993. aastal andsid tankisuurtükid Moskva kesklinnas tuld parlamendihoone pihta. Jeltsini valitsemisaastad tervikuna tähendasid liikumist üle kivide ja kändude parema ühiskonna poole. Ebaõnnestumisi oli palju, tollastes tegematajätmistes ja pettumustes võib näha Venemaa praeguste hädade põhjuseid. Praegu on Eestil arusaamatu kiuslik idanaaber ja suur osa vastutust selle eest langeb Boriss Jeltsini laiadele õlgadele.
Jeltsin oli inimene, vahel nõrk ja vahel tugev, kuid ta polnud loomult kuri ega vägivaldne. Tal puudusid isikuomadused, mis teeksid vastuvõetamatuks pidada talle kiidulaulu. Ja kiidulaul pole ka midagi, milles peaks vastuolusid maha vaikima. Jeltsini mälestuse jäädvustamine on kunstnike kätes ja on juba nende asi Jeltsin pronksis, marmoris või mõnes muus materjalis adekvaatseks teha. Jeltsin, keda inimesed vaataksid ja mõistaksid.
Poliitikute, ametnike ja asjale pühendunute asi on lükata Jeltsini-teemaline kunstiloome käima, nii et õige teos oleks õiges kohas. Kindlasti mitte nii, nagu läks vabadussambaga, et rahvas pooleks, klaasid katki ja tuled ei põle…
