Tõsi on see, et tsaari- ja sõdadevahelise vabariigi ajal andis suvitusmaksu kogumine tõepoolest mõningast tulu, mida sai tarvitada heakorratöödeks. Kuid tollal oli avalik võim väga õhuke.

Kuurortlinnade mõtted annavad märku, et omavalitsustel kipuvad näpud põhjas olema. 2009. aastal kärbiti neile minevat tulumaksuosa. Müügimaksu Tallinnal ega teistel rakendada ei lastud, Tallinna kiusates sekkus riik, maamaksu kaotamisest on tehtud poliitvõistlus omaette. Seega on omavalitsuste võimalused maksudega lisatulu teenida oluliselt kahanenud. Esiteks oleks mõistlik anda neile tagasi suurem vabadus ise makse kehtestada – iseasi, kas see peaks just kuurordimaks olema. Teiseks tuleks seista selle eest, et neile minev tulumaksuosa suureneks.

Probleem on selleski, et käibemaksu ei saa omavalitsused enda kassasse. Niisiis on linnakassal turistist, kes kohalikus poes sisseoste teeb, pigem kaudne kasu – töötaja makstava tulumaksu kaudu. Suvilaomanikuga on häda, et kohalikku infrastruktuuri ta vajab, kuid end kuurortlinna sisse kirjutama ei kipu. Seega läheb tema tulumaks mujale. Tema jaoks oleks ilmselgelt mõistlikum kasutada kinnisvara- või maamaksu, mitte kuurordimaksu.

Hotelliarvele kuurordimaksu lisamine paistab hotelliärimehi väga vähe vaimustavat, sest see vähendab hinna konkurentsivõimet. Ilmselt aga on suvitajatest linnaelu elavnemise näol saadav kaudne kasu kõigist maksukorralduse probleemidest hoolimata suurem kui ükski sellega kaasnev kulu. Linnas tegutsevad ettevõtted ja seal kulutusi tegevad külalised toovad raha siiski kindlamini kohale, kui suudaks tuua mõni maks.