Juhtkiri: Kurtide dialoog käibemaksust
Langetamise vastased – nagu rahandusminister Jürgen Ligi – seevastu ütlevad, et suurema osa maksulangetusest pistaksid oma tasku tootjad ja kaupmehed, pealegi kaasneks maksulangetusega vajadus tõsta teisi makse.
Lühidalt: nende pikkade aastate jooksul, mil teema päevakorras on olnud, pole kumbki pool alustanud uurimistööd, et täpsemalt hinnata toiduainete käibemaksu langetamise võimalikku mõju. Jäädud on puusalt tulistamise tasemele.
On kaks põhjust, miks valitsus peaks säärase analüüsi praegu ette võtma, selle asemel et vankumatult uskuda oma seniste seisukohtade õigsust. Esiteks seetõttu, et suuresti just toiduainete hinnatõusu tõttu tunnevad paljud eestlased, et ots otsaga kokku saamine on keerulisemaks muutunud (ja statistika tõendab, et see ei ole üksnes illusioon). Ja teiseks seetõttu, et konkurents suurte jaekaubanduskettide vahel on Eestis päris äge – üks kampaania teise otsa. Ehk on võimalik, et suurem osa maksulangetuse kasust ikkagi jõuaks lõpptarbijani.
Kahtlemata ei ole toiduainete käibemaksu langetamine väiksemapalgaliste toetamiseks ideaalne lahendus, sest suur osa maksuvõidust läheks tegelikult neile, kes niigi hakkama saavad. Aga milline alternatiiv oleks praeguses olukorras ideaalne? Toimetulekuprobleem on Eestis piisavalt terav, et kõiki võimalikke valikuid võrrelda ja kaaluda.
Ka opositsioon ei ole oma tööd korralikult teinud. Sellest jutust on vähe, et mujal Euroopas kehtib toidukaupadele soodusmäär – näiteks Taanis, igati eeskujuväärses riigis, ju ei kehti. Neil kordadel, kui teemat on riigikogus arutatud (näiteks 30. jaanuaril 2008), on arutelu koosnenud rohkem huumorist kui teadmistepõhisest poliitikast. Selles on peale diskussiooni tapva võimuliidu süüdi ka opositsiooni küündimatud põhjendused.
