JUHTKIRI: Kuri silm ja kollane sammas
(99)
„Klaas ei ole ajalises perspektiivis selle monumendi puhul tark valik,” hoiatas Eesti klaasikunstnik Meeli Kõiva tänavu märtsis Vabadussõja võidusamba rajajaid. Kõiva jättis tollal täpsustamata, mis perspektiivist käib jutt. „Päevavalguses saame tulemuseks lihtsalt kergesti määrduva, ajas tuhmuva, raskelt hooldatava turvaklaassamba,” jätkas klaasikunstnik tollal kriitikat.
Kriitikud ei suutnud siiski ette näha, mis hädade all sammas tegelikult kannatama hakkab ja mis tempos see juhtub. Nüüd on kuulda, et sambaklaas mitte ei tuhmu, vaid hoopis kolletab ja varieerub muudes värvitoonides ning mitte aastate jooksul, vaid enne, kui ta paljastub Toompea künkal vihmale, külmale ja kurjale silmale.
Tõepoolest, tundub, nagu olekski keegi sambaalgatuse ära kaetanud, sest hädasid on selle rajamisel ilmnenud lõputult. Ka samba autorid ise on valmis tõmbama hädapidurit, sest Tšehhi klaasimeistrite töö sisaldab värve ja pisiesemeid, mida nende kunstnikusilm alul ei visandanud. Oleks ülimalt kahetsusväärne, kui saaksid tõeks hirmsamad hoiatused, püstitatud sammas kolletab ning plokkidest kumavad nöörijupp ja suitsukoni. Ometi pöörduti omal ajal välisfirma poole just põhjusel, et kohapeal pidavat oskusteavet nappima.
Samba autori osutatud hädapidur võib olla igati õigustatud, sest kuulsa ja mõneti hüperboolse ütluse järgi arhitektuurikuritööd ei aegu. See sammas peaks jääma linnaruumi pikaks ajaks.
Kaitseministeerium kummutab erinevalt samba autorist resoluutselt jutu klaasi planeerimatutest värvivariatsioonidest, kuid kaitseministeeriumi kunstimaitse pädevust on raske hinnata. Kui kahurid kõnelevad, siis vaikivad muusad, kui muusad kõnelevad, siis võiks eeldada, et kahuriteinimesed tagaplaanile hoiavad.
Vabadus pidi olema habras taim, ja selles mõttes ehk on klaasi sambamaterjaliks valimine mõneti mõistetav. Aga miks ta peab olema kolletav taim?
 |
  |
 |
