JUHTKIRI: Kunstiakadeemia klounaad
Esimeses vaatuses lubab keegi kõrge, ütleme et president Konstantin Pätsi teine kultuurinõunik anda ühele hüpliku meelelaadiga kunstnikule raha, et see oma elupaiga, madala talutare asemele moodsa ateljee ehitaks. Kunstnik innustub ideest niivõrd, et korraldab algul võimsa peo ja lõhub vaatuse lõpuks oma maja maha, ilma et teaks, kunas uue tarbeks raha saab või seda ehitama hakatakse, ning kolib sugulaste juurde kütmata laudapealsele.
Teises vaatuses astub lavale kunstniku naaber, kelle aknad ateljee kerkides enam päikest ei näeks. „Ehita maja natuke eemale,” palub naaber, „muidu kaeban vallavanemale ja see ei luba sul ateljeed ehitada.” „Väljapressimine!” karjatab kunstnik, kuuldes, et vallajuht tõesti ei luba ateljeed teha, enne kui üleaedsed kokku ei lepi. Sellest hoolimata võtab heeros kätte ja hakkab vundamenti rajama, teadmata, kas ta üldse kunagi tohib ehituse maapealse osa kallale asuda. Lõpuks tuleb lavale president Pätsi teise kultuurinõuniku asetäitja, kes ähvardab vastaliste naabrite osmikud vägisi ära osta.
Kolmandas vaatuses kaovad naljamängu dekoratsioonid ja naaseb reaalsus. Keset linna varitseb pirakas vundament, mis riivab silma. Kohtuvaidlus kerib, sundvõõrandamine võtab hirmsasti aega, kunstitudengid on linna peal laiali, vundamendiaugus veedavad aega narkomaanid.
Mida ometi teha, et selline õudne düstoopia ei realiseeruks?
Esimene asi on vundamendiidee unustada. Teiseks tuleks praegune igav väljak katta pingikeste ja konteinerikaskedega, paha ei teeks ka rulapark. Kindlasti peaks seal olema üks putka, kus müüakse topsikohvi ja jäätist.
Kolmas samm nõuab asjade põhjalikku läbimõtlemist, mis EKA juhtidel on siiani tegemata jäänud. Äkki ikka saab naabritega kohtuväliselt kokku leppida, vahest pole vaja sundvõõrandada? Kohtuskäigud venivad säärase emotsionaalse kaasuse korral ju sageli aastatepikkusteks. Või siis järsku saaks selle maja ikka krundi teise serva nihutada, nagu naabrid tahavad? Praegu aega on.
