JUHTKIRI: Kui kohustuslik see euro ikkagi on?
Nimelt teatas infoagentuur AFP mõne päeva eest, et seitse aastail 2004 ja 2007 EL-iga liitunud riiki peavad kõnelusi sellisest kohustusest pääsemiseks. Tõepoolest nõustusid nii Poola, Tšehhi, Ungari, Läti, Leedu, Bulgaaria ja Rumeenia kui ka Sloveenia, Slovakkia, Malta, Küpros ja Eesti liitumislepingutes ühisraha kasutusele võtmisega. Neli viimati nimetatut euro saidki ning kuigi kõigis neis oli ja on ühisraha vastaseid, oldi riiklikul tasandil euro poolt.
Kriis on aga olukorda muutnud. Esiteks on hajumas riikide ühisrahaentusiasm. Nii on Poolast kuulda, et europlaanid on sahtlisse lükatud, kuni ühisraha tulevik selgineb. Poola puhul paistabki, et oma rahaga on kriisist võimalik paremini läbi ujuda. Ka Ungaris on europlaanid sahtlis ja uue põhiseadusega sahtel justkui ka kinni lükatud, kui pidada silmas sinna kirja pandud sätet, et seaduslik maksevahend Ungaris on forint. Eks jõuvahekorrad võivad muutuda, kuid parajasti vägagi võimukas peaminister Viktor Orban on selgelt välja öelnud, et enne 2020. aastat eurot ei tule, sest see ei sobi Ungarile.
Teiseks on muutumas euroala ise ja kui AFP info tõele vastab, siis just sellele eurokohustusega uusliikmed viitavadki: et liitumislepingu järgi arvasid nad end ühinevat rahaliiduga, kuid nüüd võib see olla kujunemas hoopis teistsuguseks liiduks märksa tihedama fiskaalse, majandusliku ja poliitilise koondumisega. Seega võib vaja minna uusi referendumeid.
Läti välisministeerium on küll juba kinnitanud, et see info ei vasta Läti seisukohtadele. Ungari puhul võib ehk tõesti näha soovi vabaneda eurokohustusest. Kuid peamiseks küsimuseks on siiski see, kas sisuliselt ikkagi on tegemist kohustusega ühisrahale üle minna. Ei oska küll ette kujutada, kuidas keegi (kes siis, Euroopa Komisjon?) suudaks suruda näiteks ungarlaste taskusse eurod, kui nad neid tõesti ei taha.