JUHTKIRI: Korralekutsuja saatus
(17)
,
Õiendaja sai jalaga, kukkus ja suri. Meenub ka vanemaid lugusid: 2007. aastal sõitsid Pärnus noored poksijad autoga kõnniteel ja kui neid korrale kutsuti, sai suud pruukinud pereisa kogu oma pere nähes kõva keretäie. Jah, karistused olid, aga selle viimase juhtumi puhul kurtis kannatanu, et tema pidi haiglas olema vaat et sama kaua kui peksjad vangis. Mitte just eriti julgustav, või kuidas?
Küllap oskate ka oma tutvusringkonna põhjal tuua piisavalt reljeefseid näiteid, kus rahurikkumisele reageerimine kätkeb endas võimalust kaotada hammas või paar. „Kino naabrivalve” reklaamist, mis julgustab kinos lärmajate vaigistamiseks kas pöörduma kinotöötaja poole või siis ise neid vaigistama, tundub sellisel taustal järgimist vääriv vaid esimene soovitus. Vastutustundlikust ja väärikast kodanikust võib saada verest tilkuv ja alandatud poksikott hämmastava kiirusega. Mõni ime siis, kui juurdub ei-näe-ei-kuule-kultuur, kus parimal juhul laotakse kõikide olukordade lahendamine ainult politsei õlule või siis vaadatakse lihtsalt kõrvale.
Muidugi, kõik need juhtumid osutavad, et mõistlikum olnuks kutsuda politsei kui minna seda ise lahendama. Näiteks Tallinnas toimib politsei küll – juhtudes kord Pirital sattuma peale valjuhäälsele ärplemisele, millega kaasnes teatud togimine, aga mitte veel otsene peksmine, helistasin, kuhu vaja, ja paari minutiga oligi vilkuriga auto platsis.
Kuid politsei kiiret reageerimist saab loota suuremates keskustes, mitte kõikjal mujal, kus vahemaad on pikemad. Mõnikord on paar minutit selgelt liiga palju ja ooteaega pole. Ja mõnikord on ka hirmul liiga suured silmad – on asju, mida inimesed saavad ja võivad korda ajada oma jõududega, oma hingamisruumi ja normaalset elu karistamatutele märatsejatele loovutamata. Oskus nende olukordade vahel vahet teha võib mõnikord olla elu ja surma küsimus.
 |
  |
 |
