Juhtkiri: Kõige suurem enesepettus
Kuna 1981. aastal sündinud lapsed saavad tänavu alles 33-aastaseks ja 1980-ndatel saadi lapsevanemaks enamasti 20-ndate eluaastate esimeses pooles, siis hakkab väga vähe inimesi juba tänavu saama väikest pensionilisa. Teise pensionisambasse hakatakse tänavu lisa maksma umbes 15 000 lapsevanemale (nõnda palju on Eestis viimasel ajal aastas lapsi sündinud), aga reaalseks sissetulekuks muutub see alles siis, kui lapsevanem aastakümnete pärast pensionile jääb.
Süsteem on keeruline ja peretülide tekitamise potentsiaaliga, sest õigus lapse eest pensionilisa saada on ainult ühel vanemal. Pealegi on kaheldud selle mõjus inimeste sündimuskäitumisele, sest lapsevanema praegust eluolu kõnealune seadusemuudatus ju ei mõjuta. Ta annab vaid õrna lootuse veidi suuremale sissetulekule pensionieas, aga kui palju 20–30-aastased pensionieale mõtlevad? Ideaalis võiksid ju inimesed küll teha ka väga pikki plaane, aga tegelikkuses enamasti ei tee. Kahtlemata on vanemapensioni näol tegemist laste kasvatamist väärtustava vahendiga, aga see ei ole eriti tõhus.
Teisalt ei ole õigus ka neil, kes väidavad, et küll lapsi sünniks, kui riik lapsi ja nende vanemaid suuremate summadega ja „õigemal viisil” toetaks. Selline arvamus on üks suur enesepettus ja -õigustus, mida faktid ei toeta. Näiteks 1920. aastate alguses sündis Eestis igal aastal üle 5000 lapse rohkem kui praegu, ehkki elu polnud siis kindlasti kergem kui praegu ja poolteist aastat kestvast täispalgaga vanemapuhkusest ei osatud isegi unistada. Kui tänapäevast rääkida, siis on Eesti sündimuskordaja suurem kui näiteks Saksamaal või Itaalias ja ainult veidi madalam kui Soomes või Rootsis, kuid palju väiksem kui meist palju vaesemates ja ebakindlamates riikides, nagu Tadžikistanis või Tšaadis.
Esmane põhjus, miks sünnib Eestis ja üldse maailma jõukamas pooles vähe lapsi, on ikka see, et mitmelapseline pere nõuab lapsevanematelt tänapäeval ideaaliks peetavast vabast ja enesekesksest elustiilist vähemalt osaliselt loobumist. Raha on teisejärguline, kuigi mitte tähtsusetu küsimus. Iirimaa ja Põhjamaade kogemus näitab, et laste saamist soosivate väärtushinnangute ja rahaliste stiimulitega on võimalik sündimus rahva taastootmismäärale päris lähedale nügida. Peab Eestigi sinnapoole püüdlema, aga järgmised sammud olgu tõhusamad kui vanemapension.
