Kuidas võib juhtuda, et kolmeaastane laps jääb kümneks minutiks ilma järelevalveta?

Me ei tea juhtunu kõiki asjaolusid. Kuid üks on kindel: Eesti lasteaedades pole laste ja kasvatajate suhtarvud sugugi paigas. Rühmad on liiga suured, kasvatajaid liiga vähe.
Külastasin oktoobri algul Lahti lasteaeda Soomes, et intervjueerida seal lasteaiaõpetajana töötavat eestlannat. Soomes on ühes rühmas kuni 22 last. Alla kolmeaastaste laste rühmas peab Soomes olema üks kasvataja iga nelja lapse kohta, suuremate rühmas üks kasvataja iga seitsme lapse kohta. Soomes vaataks 18 lapse järele kaks-kolm kasvatajat, mitte üksainuke.
Et raha kokku hoida, on Eesti lasteaedade personal viidud miinimumini. Eesti seaduste järgi tohib ühes rühmas olla kuni 24 last (sõimes kuni 16). Igas rühmas peab olema üks õpetaja ja üks abiõpetaja. Ehk siis üks täiskasvanu 12 lapse kohta. Suhtarv pea kaks korda Soomest kehvem.
Vestlesin eile anonüümseks jääda soovinud Eesti lasteaiaõpetajaga, kelle rühmas on 24 last. Lisaks temale on rühmas olemas ka abikasvataja, ent mitte kogu päeva. Ajal kui abikasvataja koristab või lauda katab, vaatab 24 lapse järele üksainuke inimene. Lasteaiarühm on õues kaks korda päevas, korraga tunni. Ja õues on 24 lapsega vaid üksainuke täiskasvanu. Kujutlegem: üks laps lööb põlve katki, kasvataja kummardub teda lohutama. Ja on samal ajal kõigi teiste laste poole seljaga. Sellest piisab, et midagi juhtuks.
Mõnedki noored emad kurdavad, kui väsitav on olla kodus ühe-kahe väikelapsega. Aga kujutlegem nüüd – kui neid lapsi on korraga 24? Ja teie peate neid riietama, lohutama, rahustama, järele vaatama, pai tegema? Üksinda!
Üksainuke kasvataja tuleb 24 lapsega hädapärast toime. Aga kui kasvatajaid oleks laste kohta rohkem, oleks lasteaed turvalisem paik.