Juhtkiri: Ilvese sobimatud sõnad
Suur osa selles on president Toomas Hendrik Ilvesel, kes keset ööd Twitteris Krugmani blogipostitusele ägedalt reageeris, kasutades tärnidega kaetud vulgaarsusi. Eesti riigipeana peabki Ilves kodumaa eest väljas olema. Kuid selles vormis oli tema sõnavõtt liiga vähe sisuline ja pigem Eesti huve kahjustav.
Alles äsja manitses Ilves kõiki Eesti sisepoliitilistes debattides loobuma liigsetest emotsioonidest. Kuidas oleks tema endaga, alustaks ehk lähemalt? Krugman on sageli terava sõnakasutusega kuid esines antud juhul siiski graafiku, mitte vägisõnadega. President talle vastates on Eesti visiitkaart ja roppustega kaetud kaarti Eesti endale ei vaja.
Kui palju oli Princetoni ülikooli professor Krugmanil sisuliselt õigus Eesti eduloo versiooni kritiseerides, on iseküsimus. Krugman juhtis oma postituses tähelepanu, et kasinuspoliitika pooldajate imetluse objektiks tõusnud Eesti ei ole tegelikult majanduskriisist veel kaugeltki täielikult taastunud – püsihindades SKT on 2007. aasta tipust ligi kümme protsenti väiksem.
Tähelepanek on iseenesest õige, nagu ka Krugmani varasemad tähelepanujuhtimised Eesti kriisiaegsele meeletule tööpuudusele. Kuid olulisem on kontekst. Krugman, 2008. aastal kaubandusteooria arendamisse antud panuse eest Nobeli preemia saanud majandusteadlane, kuulub sellesse leeri, kes usub, et kärpepoliitika ei tee praegu head, sest süvendab probleeme veelgi – majandust tulevat praegu eelarvepoliitikaga hoopis turgutada. Eesti teadupärast tuli põhjast välja hoopis vastupidise poliitikaga ehk on näide, mis ei taha Krugmani mudelisse sobida.
Krugmani blogipostitustest paistab, et ta pole üksnes maailma avatud silmadega uuriv teadlane, vaid ka ideoloog, kes valib fakte selle järgi, kuidas need tema seisukohtadega klapivad. Näiteks jutuks oleval juhul 2007. aasta asemel võrdlusbaasiks 2004. aasta valimine oleks Eestist hoopis teistsuguse pildi andnud. Kuid Eesti on saanud rahvusvahelisel areenil küllalt palju kiita ning ei pea arvama, et see kiitus peaks olema sajaprotsendiline ja kestma kõikjal.
Professor Krugmani teadlikkus siinsetest asjaoludes võib olla kohati lünklik, kuid tema kriitika pole põhjus, miks minetada oma väärikus.
