Juhtkiri: Igaüks loeb nüüd rohkem

Ent õigupoolest võiks eile avaldatud tulemust pidada isegi positiivseks üllatuseks. Läti ja Leedu rahvaloenduse mõjul oli ju tekkinud kartus, et meie riigi rahvaarv on vähenenud palju rohkem kui eile avaldatud 5,5 protsenti ehk 76 000 inimest. Läti rahvaloendus näitas mäletatavasti, et võrreldes eelmise rahvaloendusega 2000. aastal on sealne rahvaarv vähenenud 13 protsenti ja Leedus võrreldes 2001. aastaga 12 protsenti.

Kõigest hoolimata on Eestis siiski suhteliselt hea elada. Või kuidas neid arve veel tõlgendada võiks? Eestlaste keskmine sissetulek on lätlaste ja leedulaste omast veidi suurem, mis peakski tähendama veidi väiksemat motivatsiooni välismaale kolida. Samuti on eestlastel tänu Soome lähedusele lätlastest ja leedulastest lihtsam käia vahetevahel välismaal suuremat palka teenimas kodumaa tolmu jalgadelt päriselt pühkimata.

Rahvaarvu 1 294 236 laiemasse konteksti seadmiseks peab märkima sedagi, et kõigest pool sajandit ehk vähem kui üks inimpõlv tagasi elas Eestis vähem rahvast: 1959. aasta rahvaloenduse andmeil u 1,2 miljonit ja sada aastat tagasi ühe miljoni ringis. Tõsi, neil vanadel aegadel oli eestlaste osakaal rahvastikus suurem. Ennast eestlaseks pidavate inimeste hulga mõttes on praegune olukord ikkagi nukker.

On veel kaks olulist erinevust võrreldes nende varasemate aegadega. Üks on rahvastiku paiknemises: maapiirkondade rahvastik on viimase kümmekonna aastaga tõesti drastiliselt vähenenud. Näiteks Eestimaa südames Järvamaal rohkem kui viiendiku võrra ja enamikus teistes maakondades vähemalt 15 protsenti. Üksnes Harju ja Tartu maakonna elanike arv pole kahanenud.

Teine erinevus on vanuseline struktuur. Tööealiste osatähtsus on küll jäänud 2000. aasta tasemele, kuid kuni 14-aastaste osatähtsus on vähenenud ning 65-aastaste ja vanemate osatähtsus suurenenud. Kui 12 aasta eest oli lapsi rohkem kui pensioniealisi, siis nüüd on vastupidi.

Mõlemad – nii linnastumine kui ka rahvastiku vananemine – on suurelt jaolt paratamatud nähtused, samad tendentsid ilmnevad ka meist rikkamates Euroopa riikides. See ei tohiks aga valitsusele ja kohalikele omavalitsustele anda ettekäänet mitte midagi teha. Ühest küljest ei ole Eestis vältimatuid rahvastikuprotsesse veel piisavalt tunnistatud, teisalt ei näidata üles küllalt tarkust ja aktiivsust seal, kus vananemist ja maapiirkondade tühjaks jooksmist saaks veel omajagu vältida.