JUHTKIRI: Igaks juhuks süüdi

Jaanuaris jõustuv seadusemuudatus lisab videomakkide ja teiste salvestusvahendite hinnale kolm protsenti: see on tasu “võimaluse eest filme ja muusikat kopeerida”. Tühjade audio- ja videokassettide, CD- ja DVD-toorikute ostjaid maksustab seadus aga kaheksaprotsendilise lisatasuga.

Ehkki selline lisatasu on olemuselt mõistlikum kui muusika ja filmide oma tarbeks kopeerimise illegaalseks kuulutamine, on see ometi paljude inimeste suhtes ebaõiglane. Peab ju kopeerimistasu maksma ka inimene, kes ei kopeeri muusikat ega filme, vaid ostab CD-toorikuid näiteks dokumentide või omatehtud fotode hoidmiseks. Ning Mark Soosaarel on põhimõtteliselt õigus, kui ta ütleb, et sisuliselt on see maks sama, mis autode müügihinnale trahvi ettemaksu lisamine kiiruseületamise või valesti parkimise eest.

Videomakkide ja teiste salvestusseadmete hinnale kopeerimistasu lisamine on ebaõiglane ka seepärast, et seab need, kes teevad rohkem piraatkoopiaid, eelisseisundisse: mida vähem koopiaid inimene teeb, seda kõrgem on tema proportsionaalne maksumäär. Ning selle tulemusel võib omakorda käivituda nõiaring: tühja kasseti ja salvestusseadme maks soodustab piraatkoopiate tegemist, mis omakorda vähendab salvestiste müüki ning annab autorikaitsjatele taas ajendi nõuda kopeerimistasu tõstmist. Ja seda olukorras, kus puudub igasugune ülevaade selle kohta, milliseid teoseid kui palju kopeeritakse ja käest kätte levitatakse.

Jah, muidugi on infotehnoloogia areng traditsiooniliste autorikaitsjate elu raskemaks teinud. Liiatigi on kaasaegses kultuuris hägustumas piirid koopia ja originaali, aga ka professionaali ja diletandi vahel. Kopeeritakse kõike: muusikat, aga ka rõivamoodi, mööblit, kunsti. Ning ka nn originaalteosed pole sageli midagi muud, kui ümbertöödeldud ja -interpreteeritud koopiad varasematest kultuuritekstidest.