JUHTKIRI: Hiiliv elektri hinna tõus

Järg läheb sassi, kui viimaste aastate elektri hinna tõuse kokku lugeda. Ja nüüd, alates märtsikuust tõusid nii võrguteenuse tariif kui ka elektriaktsiis. Olgu, võrgutasu tõus oli vaid 1,5-protsendine, mida pole ju iseenesest palju, kuid sellele lisandub aktsiisitõus. Tõsi, ka see pole veel tappev, et kokkuvõttes kasvab kuuarve keskmiselt hinnanguliselt kaheksa krooni. Ja üldse valmistavad kommunaalmaksete tegijale esmajoones muret pigem sooja- ning veearved, mis on märgatavalt kulukamad.

Aga see pole põhjus, miks peaks tarbija suhtuma juba tehtud ja plaanis olevatesse hinnatõusudesse kuidagi vaguralt. Viimase kahe aasta jooksul on ju kodutarbija elektri hind kerkinud juba kuuel korral, viimati selle aasta alguses, ja aasta on ju noor. Põhjused on ikka olnud erinevad, kuid tulemus üsna ühtlaselt sama. Olgu, 1. aprillist jõnksutab hind paljude tarbijate jaoks pisut allapoole populaarsete pakettide hinnalangetuse tõttu, kuid 1. juunist tõuseb hind taas – seda OÜ Elering ülekandeteenuse hinnatõusu tõttu.

See lainetamine lõhnab juba merehaiguse järele. Miks ei võiks monopoolses seisus olev energiahiid Eesti Energia lõpuks selget seisukohta võtta? Selleks on ju kõiksugu planeerijad ettevõtetes olemas, et nad suudaksid pisutki stabiilsemat kurssi pakkuda. Ja ka poliitikute mõjutamine aktsiiside teemal stabiilsuse nimel pole sellele seltskonnale üle jõu käiv. Jah, iga kord on küll eri sorti ajend, aga tulemus mõjub suisa hiiliva „salaamitaktikana” – vorsti muudkui lõigatakse õhukeste viiludena, nii et seda väga ei märka, aga lõpuks on ta ikka otsas. Ja seda ajal, kui Eestis on käimas enamasti ikkagi hindade langus.

Aga paistab, et ka Eesti Energial endal on pärast kuut hinnatõusu kahe aasta jooksul järg käest läinud, sest viimasest hinnatõusust teavitati kaunikesti vähekuuldavalt ja need tarbijad, kes näiduga viivitasid, peavad tasuma kõrgema hinnakirja järgi, kuigi elektri kulutasid nad odavamal ajal.