Juhtkiri: Halvaks läinud vastupanu
Siit-sealt on kuulda ka Nord Streami kannakinnitustest Eestis, meediaüritustest juhtme tutvustuseks ja kontaktiotsingutest peaminister Andrus Ansipiga. Eestil seisab ees uus valiku aeg – kas jätkuvalt tasakaalustada või hüpata paati.
Eesti vastasseis juhtmele pole tulemusi andnud, Eesti jäi selgelt isolatsiooni. Tuge ei saadud ei Rootsist ega Soomest. Eesti vastasseis tugines peamiselt keskkonnaargumentidele – peaminister rääkis kunagi valitsuse pressikonverentsil pikalt, mis merre maetud sõjaaegsed mürkgaasid merepõhjas mütates vallanduda võivad.
Ka mitmed Eesti teadlased osutasid, et merepõhja toru paneku käigus võivad vallanduda nõrgema toksilisusega ühendid – dioksiinid, mis kalade kaudu võivad meieni jõuda. Eesti argumentidega oli aga see häda, et peaministri mürkgaaside jutt lakkas peatselt, nagu ei teekski talle see enam muret, ja mõnede Eesti teadlaste jutt ei kohanud piisavalt resonantsi välismaa teadlaste seast.
Ammu sai selgeks, et Eesti kaalutlused olid eeskätt julgeolekualased ja poliitilised. Ei nähtud erilist põhjust Vene-Saksa algatust toetada, Nord Stream ei näidanud enda poolt ka piisavalt avatust ja head tahet ning sulgumine oligi käes. Edasi järgnesid hirmud, et juhtme külge pannakse erinevaid jälgimisseadmeid või et juhet hakkavad pidevalt valvama sõjalaevad, suurendades Venemaa aktiivsust merel Eesti lähistel.
Mida siis teha? Nord Stream on olemas ametliku Eesti soovide kiuste. Tuleks realistlikult hinnata, kui palju tegelikku sõjalist ohtu Nord Streami ümber toimuv laevaliiklus ja muu tegevus Eestile ikkagi kujutab, kas see annab midagi reaalset juurde nendele luurevõimalustele, mis Venemaal Eesti suhtes niigi on. Ja kas ilma gaasijuhtmeta Eesti majandusvete lähistel liiguks Vene sõjalaevad Eesti vete lähistel vähem. Tuleb arvestada, et nad liiguvad niigi. Praegu paistab, et torujuhet on võrreldes muude, tavapäraste julgeolekuohtudega (Venemaa tugevus, siinse muulaskonna meelsus) aina suuremaks ohuks räägitud. Kui midagi karta, siis pigem tankitoru kui gaasitoru. Ja muidugi spioone ministeeriumides-kaitsepolitseis.
Kas Eestil on nõustudes midagi reaalset võita, on üsna lahtine – paremad Vene-suhted oleks abiks, aga selleks pole selget lubadust. Samal ajal, suurt vastupõtkimise teemat Nord Streamist enam nagunii ei tee, see on juba nagu mullune lumi. Eesti ja Venemaa suhetes on olulisemaid, meie huvide seisukohalt tõsisemaid probleeme, kui seda on kõnealune juhe.
