JUHTKIRI: Haldusref… Kaua võib?
(5) Haldusreformi mõte on seiskumas – jälle. Takistuseks on sotsid. Ja reformistid – taas kord. Sedapuhku takerdub asi küsimusse, kas õigem oleks ühetasandiline (ainult vallad-linnad) või kahetasandiline (maakondlik tasand pealekauba) halduskorraldus ja millal seda kõike teha.
Tasandite ja liigse kiiruse argumendi taha pugemine pole enam pädev argument. Edasilükkamise aeg on läbi. Kui Eesti aritmeetiliselt keskmine omavalitsus on näiteks Taani keskmisest kümme korda väiksem, siis tõendab see, et Eesti halduskorralduse puhul ei saa teha vaid sõnu. Sõnu läheb vaja, kuid neile peavad järgnema kavad, tähtajad ja liitumised – ühel või teisel moel.
Praegu dikteerivad reformi kulgu liialt kaalutlused, milline erakond sellest rohkem võidab ja kuidas mõni abivallavanem uues ja suuremas omavalitsuses endale ameti leiab. Tõepoolest, regionaalminister Siim Kiisleri kava jätta Eestisse senise rohkem kui paarisaja asemel ainult paarkümmend omavalitsust on radikaalne, kuid see pole õigustus üldiste eesmärkide unustamiseks.
Täiendava põhjuse omavalitsuste liitmiseks annavad kriis ja sellesama valitsuse tegevus, mis 2009. aasta lisaeelarve koostamise käigus vähendas kohalikele omavalitsustele minevat tulumaksuosa. Kriisist väljatulemiseks euroraha kasutamise juttu võib rääkida palju tahes, tegelikkus on see, et paljud vallad on omafinantseeringuga hädas. Veelgi enam, nad ei tule toime ka ülesannetega, milleks seadused neid kohustavad – alates prügiveokorraldusest ja sotsiaalabist.
Haldusreform ei ole mingi kirikutüli moodi teema, kus poleks piisavat kompromissiruumi, sest omavalitsuste arvu vähendamise vajalikkust tunnistab ju enamik valitsusliidu poliitikuid. Kui aga üldisest arusaamast konkreetse kokkuleppeni ei jõuta, jäävad inimestele selle valitsuse halduspoliitikast meelde vaid tühjad Ïestid ja kestev võimetus.



























