Kõik see näitab, et ametlik Aserbaidžaan tunneb end rahvusvahelistel foorumitel kindlalt ja oodatult. Ta on „strateegiline partner” nii USA-le kui ka Euroopa Liidule. Eesti parlamendiski on neil 14-liikmeline sõprusrühm. Isegi Eesti idabloki-õiguslased on Aserbaidžaanist rääkides suhteliselt tagasihoidlikud. Minsk ja Moskva on inimõiguste alal teema, viimasel ajal ka Kiiev, aga mitte Bakuu.

Miks? Kas Aserbaidžaan on näiteks midagi nii oluliselt erinevat kui näiteks Valgevene? Kas Bakuu polegi siis diktatuuririigi pealinn? On muidugi, aga seda ei panda tähele. Valitsusvastased on seal küll teada, nii vaiki pole nad surutud, aga nende võimalused konkureerida on näilised.

Riik, kuhu minnakse rõõmsat rahvusvahelist pidu pidama, on paik, kus paar ajakirjanikku on vangis ja kus on koguni kümmekond poliitvangi. Need arvud polegi väga erinevad Valgevene näitajatest.

Aserbaidžaaniga aetakse asja, sest neil leidub üht strateegilist tooret – naftat. Erinevalt paljudest teistest endistest Nõukogude Liidu vabariikidest pole aserite riik vaene. Ka Kasahstan on riik, mille suhtes ollakse aupaklik, ehkki tegemist on samuti autoritaarse maaga. Ja kui ongi maineprobleemid, siis rahaga saavutab nii mõndagi. Alati leidub Londonis ja mujal heade sidemetega mainekujundusbüroosid, mis võtavad autoritaarse maa raha vastu ja asuvad ehitama nende päikselist kuvandit. Või vähemalt sellist kuvandit, mille puhul kellelegi ei tule meelde, mis elu seal riigis tegelikult elatakse ja mille najal püsib võim.

Muidugi suudavad autoritaarsed riigid paljutki. Suudavad Eestiski pool mõnda suuremat lehte Pravda-sarnast nõukogulikku kiidulaulu täis panna. Aga haritud lugeja vastu on nende võtted võimetud. Ja ka Eesti esindajad peavad järgmine kord rahvusvahelise ürituse korraldamise õigust taotlevatele diktatuuririikidele meelde tuletama, milliste väärtuste eest seisab Eesti.