JUHTKIRI: Euro hiiliv tulek

Eesti ettevõtjad sõlmivad üha enam lepinguid eurodes või siis lisavad tähtsamatesse lepingutesse klauslid, kuidas toimub arvestus juhul, kui Eesti peaks üle minema eurole. Tänane Eesti Päevaleht kirjutab, et sellist lähenemist kasutatakse isegi siis, kui partneriks on riik. Näiteks sõduritele sokkide ostmiseks välja kuulutatud kaitseväe riigihange arvestab juhuga, kui krooni ja euro kurss peaks muutuma.

Ega sellised europõhised lepingud olegi uus asi. Eriti kinnisvaraäris on neid praktiseeritud juba aastaid. Põhjusi on mitmesuguseid. Mõni soovib ennast kindlustada devalveerimisriski vastu, mõnel puhul võib olla tegu piiriüleste tehingutega, mõnikord võib olla üheks lepingupooleks välismaalane.

Kuna Eesti ühinemine euroalaga muutub üha kindlamaks, on loomulik, et ka seda tüüpi europõhiseid lepinguid sõlmitakse üha sagedamini. Rahandusminister Jürgen Ligi võib ju öelda, et devalveerimisvastaste punktide lepingusse kirjutamise puhul on tegu lapsikusega ja et krooni devalveerimise võimalus võrdub nulliga. Aga vaatame seda ühe ettevõtte või eraisiku seisukohast – miks mitte kasutada sellist lepinguklauslit isegi juhul, kui devalveerimisrisk tõesti puudub?

Erasektor on erasektor ja talle käitumisreegleid ette kirjutada ei saa. Millises valuutas nemad lepinguid sõlmivad, on nende enda asi. Hoopis teine teema on aga see, kui riik korraldab oma asju eurodes. Eelmises detsembris võeti ju vastu uus seadus kõrgemate riigiteenijate palga kohta. See pole küll veel jõustunud, kuid huvitaval kombel kirjutati riigiteenijate palk eelnõusse eurodes, mitte Eesti kroonides.

Seda kõike olukorras, kus Eesti Vabariigi rahaseadus ütleb selge sõnaga: „Ainus seaduslik maksevahend Eesti Vabariigis on Eesti kroon.” Loomulikult ei tähenda see seda, et riigikogu oleks riigiteenijate palkade sidumisel euroga seadust rikkunud, kuid omamoodi märgilise tähendusega on see samm küll. Ja kui juba riik eeskuju annab, kõlab rahandusministri kriitika samal moel käituva erasektori vastu õõnsalt.