Juhtkiri: Et jäljed ei jahtuks
Kui pikk aeg võib olla kümme aastat! Praegusel ajal siseminister Vaher, ehkki endiselt reljeefse retoorikaga, nulltolerantsist ei kõnele. Muidugi on valimiskampaania ja reaalne elu eri asjad, kuid reaalses korrakaitsemaailmas kipub kodanikel tekkima kohati risti vastupidine tunne.
See tunne on, et „tühisemate asjadega", nagu ratta- või mobiilivargus, bussipaviljoni lõhkumine või prügikastide ümberlükkamine polegi mõtet politsei poole pöörduda. Need lükkuvad „järjekorras tahapoole" ehk siis vajuvad argikeeles öeldes pigem unustusse. Jälgedel lastakse vabalt jahtuda.
Uurimiste puhul jäetakse asju teinekord üsna kergekäeliselt katki - „otstarbekuse põhimõttest lähtudes". Meenutagem kas või sügisel Mart Sanderi galeriis tekkinud pettusekahtlust, mille puhul leiti justkui palju suurem kuritegu, mida oli tarvis uurida, ja seetõttu leidis juurdlus, et maaliteemalise „kelmuse katse uurimise jätkamiseks vahendite kuluta-mine pole otstarbekas". Sellised lahendused aga tekitavad tunde, et põhimõte, et iga kuritegu peab saama karistatud, ei kehtigi. Pigem kehtib õigusrikkumiste puhul praktikas siis põhimõte, et „hulgi saab odavamalt". Teed kõvasti pätti, siis mõnede eest jäädki karistamata.
Loomulikult ei kao esmatähtsused politseitöös kusagile. Pesuvarast ja sarimõrvarit ei hakata kunagi võrdse ägedusega taga ajama. Kuid praegu paistab, et politseil on ka jõudlust väheks jäänud. Veekahurite ja muu märulivõimekuse arendamine korrakaitses peab ka toimuma, aga kindlasti alles teises või kolmandas järjekorras pärast tavapärasemaid politsei ülesandeid.
