JUHTKIRI: Erand, mis ei kinnita reeglit

Tänane Päevaleht avaldab intervjuu treener Urmas Jaamuliga. Tänavu juunioride MM-il ujumises hõbemedali võitnud Martin Liivamägi treener kasvatas üles ka eelmise põlvkonna tipptegijad Indrek Sei ja Ilmar Ojase ning tema käe all harjutab suurimaid tulevikulootusi Liivamägi. Olgugi et aastatetagune ajuoperatsioon jättis mehe ratastooli, oskab ja tahab ta tegutseda.

Urmas Jaamul on kahtlemata erand. Pole saladus, et puuetega inimestel on Eestis ikka veel raske tööturul kohta leida – ning põhjuseks ei ole siinkohal ilmselt mitte oskamatus ega tahtmatus, vaid võimaluste puudus. On suur vahe, kas ratastooli jäädakse küpses täiseas – mil ollakse end juba tõestanud – või varajases nooruses.

2002. aasta tööjõu-uuringu andmetel on Eestis ligi 200 000 inimest, kellel on puue või pikaajaline tervisehäire, mis takistab neil töötamist. Kuid tänapäeva ühiskonnas pole töö üksnes elatise teenimise vahend. Töö on inimeste identiteedis kesksel kohal – see tähendab nii sotsiaalset suhtlemist, eneseteostust kui ka võimalust tunda end vajalikuna. Sellest kõigest on aga Eesti puuetega töötud ilma.

Vale oleks võimaluste puuduses süüdistada neid inimesi endid või üksnes tööandjaid. Lääne-Euroopas on puuetega inimeste toetuse üheks mõtteks aidata vaeguritel toime tulla võrdväärselt või ligilähedaselt teistega, näiteks aidates liikumispuudega inimesel osta endale korralik ratastool ja kasutada isikliku abistaja teenust. Nagu kirjutas Eesti Päevalehes hiljuti füsioterapeut Hille Maas, on Eesti aga sellest ikka veel kaugel maas – puuetega inimesed on jäetud koduseinte vahele, sest rehabilitatsiooniks ja abivahenditeks napib raha. Sellal kui riigikogus kinnitati äsja Eesti kõigi aegade suurim riigieelarve, mille kasv on üle 21 protsendi, protestisid Toompea lossi ees puuetega inimesed. Sest nende toetused on ikka veel aastatetagusel tasemel.