Juhtkiri: Elada Eestis on teadlik valik

Seda kas või psühholoogiliselt. Välismaal tihti esitatavale küsimusele „Kui palju te kodumaal inimesi on?” on keskmine Eesti inimene harjunud vastama ümmarguse arvuga „poolteist miljonit”, viimane rahvaloendus kirjutab aga siinse rahvaarvu algusnumbriteks kõigest 1,2, mitte 1,5.

Need, kes on valitud ja seatud Eesti riiki juhtima, näikse kõikvõimalike skandaalide ja asendustegevustega hõivatuna – mõelgem erakondade rahastamisele, ettepanekutele jagada lapsevanematele lisahääli või alandada valimisiga – olevat unustanud selle kõige põhilisema. Selleks on tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade, nagu on kirjas põhiseaduses.

Eesti rahvaarv ei lange üksnes madala sündimuse, vaid ka kõrge väljarände tõttu. Kes tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes ei tunne kedagi, kes on Eestist lahkunud? Lähevad väikeste külade inimesed, jättes lapsed vanavanemate või tuttavate hoolde, sest kodus pole tööd. Lähevad haritud ametnikud ja valgekraed, sest Euroopa Liidust tuleb tulus tööpakkumine. Minnakse õpingute pärast. Minnakse armastuse pärast.

Jah, kahtlemata ei saa ega tohigi lahkuvatele inimestele kätt ette panna. Välismaal õppimine ja elamine tuleb üldjuhul kasuks. Kuid tähtis on pingutada selle nimel, et välismaalt tuldaks siia tagasi. Eesti valitsejad teeksid targasti, kui mõistaksid, et tänapäeva Euroopas, kus piirid ja tööturud on lahti, ei konkureeri riigid üksnes investeeringute, vaid ka inimeste pärast. Parafraseerides üht tuntud lauset – elada Eestis ei ole enam saatus, vaid vaba valik.

Eesti peab inimeste siiajäämise ja tagasikolimise nimel pingutama. Kuidas? See võib tähendada väga erinevaid asju: korralikke õppetoetusi ja head ülikooliharidust noortele, et nad õpiksid siin; lühikesi lasteaiajärjekordi, et Eestisse naasnud noored pered, kes last kohe pärast sündi järjekorda pole pannud, ei avastaks, et nüüd on koha saamine võimatu; mobiilsust soosivat eluasemepoliitikat ja üürituru korrastamist; tulumaksuvaba miinimumi tõusu ja kõige vaesemate maksukoormuse vähendamist; mõnusat euroopalikku elukeskkonda ning avatust – et pikalt välismaal olnud tunneksid, et nende kogemusi siin hinnatakse.