Juhtkiri: EKA muutuste tuul
Kummitavad ikka needsamad klassikalised Vene ajaloo põhiküsimused: „Mida teha?” ja „Kes on süüdi?” „Mida teha?” puhul eriti selget pilti pole, aga ka „Kes on süüdi?” asjus hakkab arusaam teisenema.
Välisvaenlase kirumise žanr, olgu õigustatud või mitte, hakkab end ammendama. Kool on kaks ja pool aastat tagasi maha lammutatud, tudengid uitavad mööda linna ajutise iseloomuga pelgupaikade vahet ja uue hoone asemele tuleku kohta midagi selget teada pole. Vaidlus selle üle, kes on rektor Signe Kivile enne maja lammutamist midagi lubanud, kas poliitikud on olnud reetlikud, kas riik ei tähtsusta kunstiharidust või on hoopis rektor ise olnud hooletu, kestab ilmselt igavesti.
Veidi veider on, et sellesama umbusalduse taga olnud tudengkonna esindajad pärast untsuläinud „umbamist” justkui seinaprakku pugesid ega kippunud oma otsust avalikult põhjendama. Kas neist inimestest võiks siis loota julge mõttelennuga tulevasi loojaid? Algus pole just paljulubav. Teema pole ju tühine ja sisulisteks argumentideks peaksid osapooled võimelised olema. Igal juhul praegu tuleb kunstiakadeemiast ainult pisut rohkem avameelset infot kui Põhja-Koreast, osapoolte seisukohast sõltumata.
Üks on Signe Kivil ilmselgelt ebaõnnestunud: poliitika ja eriala vahet pendeldamine pole talle mingit kasu toonud. Poliitilised sidemed võisid ta omal ajal rektoriametisse aidata: „küllap tema juba oskab asja ajada ja raha koju tuua” on ikka olnud argument, millega poliitikud end otse või kaude turustavad.
Kuid nagu näha, on Kivi poliitsidemed osutunud täiesti kasutuks. Mingit mõju ja ligipääsu otsustajatele ei paista tal olevat. Maja ju pole, see tõmmati ise suure peo saatel maha. Juhina pole tal võimalik suunata vastutust mujale, haridusministeeriumi peale vihastamine ei aita, kunstiakadeemia maja tõrksate naabrite kirumine ka mitte. Praegu kipuvad väitlused sumbuma sellesse, kes millal mingi vea tegi. Kunstiakadeemial oleks lihtsam jätkata puhtalt lehelt ja uue juhiga. Ka see ei tooks raha juurde, kuid lahendaks vastutuse küsimuse. Riiki ja naabreid kirutakse kunstiakadeemias veel ilmselt tükk aega, ent aeg lendab ja maja pole. Üsna pea kerkivad taas esile EKA teiste koolidega ühendamise mõtted, mis paraku tema identiteeti lahustaksid. Kui Eesti kunstiharidus on kallis, siis on viimane aeg juhi leidmist kavandada.
