JUHTKIRI: Ei mingit apsakat

„Tegu pole apsakaga,” teatas sotsiaalministeeriumi asekantsler Egle Käärats, kui juhiti tähelepanu, et hulk tööturuametist koondatud töötajaid asus peatselt tööle töötukassasse, mis kahe asutuse liitmisel ainsana alles jäi. Koondatud said koondamisraha, ehkki nende töö tegelikult ei katkenud.

Ei, muidugi polnud koondamisraha maksmine apsakas, proua asekantsler. Riigi arvelt paari nükkega juriidiliselt korrektselt, aga sisuliselt absurdselt pisut teenimine pole kindlasti mitte juhus. Juriidiliselt saaks põhjendust isegi ehk kaitsta: töötajad läksid avalikust teenistusest töölepinguseaduse alusel tööle. Kuid mis sisuline vajadus on maksta töö kaotamise eest valuraha inimesele, kellel töö alles jääb? Sisuliselt on tegemist lihtsalt põhjendamatu premeerimisega ajal, kui suur osa riiki tõmbas raginal püksirihma koomale.

Iseenesest polnud mingit vajadust seada töötukassat väljapoole avalikku teenistust. Teostab ju töötukassa avalikku võimu ja nii saanuks liigsed kulutused – ligi 10 miljonit krooni – tegemata jätta. Aga

ju see siis polnud eesmärk. Sest nagu juba on öeldud: tegu pole apsakaga. Tõelise mandariini vilumusega koondati suurema asutuse töötajad ja lasti neil minna väiksemasse asutusse. Väikese asutuse inimeste koondamise korral poleks ju kuigi paljud koondamisraha saanud. Elementaarne, Watson.

Et kahe asutuse ühinemine korraldati nii küündimatult ja maksumaksja jaoks kulukalt, selle eest vastutab poliitiliselt Reformierakond, kelle ridadesse kuuluvad kaks viimast sotsiaalministrit: Hanno Pevkur ja liitmist ette valmistanud Maret Maripuu. Ametialaselt vastutab riigile tekitatud liigse kulu eest sotsiaalministeeriumi juhtkond ja ka töötukassa juhtkond, kes tööle tagasivõtmise nõnda vormistas. Kui riigi rahakotti suhtutakse niimoodi, siis palun enam mitte rääkida mingitest riigieelarve ohvritest, mida kõik peaksid solidaarselt kandma.