Juhtkiri: Eesti vaikivad venelased

Ei saa öelda, et siinsed venelased Venemaal toimuvat tähele ei pane. Iga kord, kui mõni Eesti venelasest poliitik satub Moskvasse või Piiterisse (ja nad ikka satuvad), teeb ta blogipostituse. Aga praegu, kui Venemaa on esindatud üle maailma pealkirjades? Moskva venelased on tänavail. Rahulolematute hääl pole ammu nii tugev olnud. Meil siin on vaikus. Eesti venelasest poliitik (või mõni muu arvamusliider) nahistab kohalikes teemades – ta ei ütle ka midagi režiimi kriitikaks ega kaitseks. Ta ei ütlegi midagi.

Venemaa venelane riskib režiimi arvustades paljuga. Muidugi, palju on venemaalasi, kelle arvates kõik ongi kõige paremas korras, mis siin ikka protestida. Eesti venelane ei riski Kremlit kritiseerides õieti millegagi. Aga ei mingit kriitikat. Eesti venelane (või siinne vene poliitik) on Venemaa võimule truum kui Venemaa venelane.

Mõnes mõttes on see üsna ootuspärane tulemus. Kui diasporaal on valida liberaalsuse-demokraatiameelsuse ja natsionalismi vahel, valivad nad ikka natsionalismi, ning kui asjaolud on äärmuslikumad, siis ka marurahvusluse. Tšehhis elanud sudeedisakslased olid ka 1930. aastatel Hitleri-meelsemad kui Saksamaa sakslased. Ka väliseestlased valivad ju oma ettekujutuses kõige rahvuslikuma saadaoleva erakonna. Kodueestlaste rahvuslus on oluliselt nõrgem.

Pealegi, Moskva on ju ootuspärane vastukaal Tallinna keskvõimule. Kui liiga palju kiunud, jäetakse sind üksi. On ka kolmas, informatsiooniline põhjus. Siinne venelane näeb telekanalite klantspilti, mitte Vene igapäevaelu. Ettekujutus, et läänelikumas ühiskonnas elamine muudab ka siinsed venelased Venemaa suhtes kuidagi liberaalsust nõudvamaks, ei vasta tõele. Ja just see, et Eesti vene poliitikud on sellised ripatsid, mitte iseseisvad mõtlejad, teebki lihtsamaks eirata neid ja nende valijaskonda.