JUHTKIRI: Eesti, rattavaenulik riik

 Olles mõistnud, et riigilt ja omavalitsuselt ei ole oma elukeskkonna jalgrattasõbralikumaks kujundamisel palju loota, on rühm inimesi kokku saanud ja loonud liikumise „Eesti rattarikkaks”. Nende eesmärk on edendada kondijõul kaherattalistel liikumise kultuuri ja leida võimalusi teha seda turvaliselt.

Esimese asjana plaanitakse kaardistada rattaga sõitmiseks sobilikud teed-tänavad. Rattateid on pea kõigis linnades, kuid sageli on need omavahel ühendamata jupid, märgitud tinglikult kõnniteele või vastupidi, sunnitud autorea kõrvale. Ükski neist ei ole mugav ja ohutu ei kiivrit kandvale ratturile ega kaasliiklejatele.

Seega jääb auto omamine ja sellega liikumine tihti sundvalikuks. Nii ühissõidukiga kui ka kondijõul punktist A punkti B saamine peab olema võimalik linnas ja maal. Sealjuures on nii kergliiklusteede ehitamine, rattaparklate loomine kui ka näiteks bussiliinide ümberplaneerimine märkimisväärselt odavam kui pidev autoteede remont, rääkimata inimeste autokuludest. Kõik peab algama juba asumite planeerimisest, et eluks vajalik saaks võimalikult kodu lähedal tehtud.

Pealinnalgi ei ole eeskujuks vaja kaugele vaadata. Nende partneril Groningenil Põhja-Hollandis on ühe elaniku kohta 1,6 jalgratast ehk 182 000 inimese peale on neid lausa 300 000, samal ajal kui autosid on 76 000. Autosid on Tallinnas elaniku kohta vähemgi, kuid see ei peegeldu jalgrataste suuremas arvus.

Groningenilt on palju õppida. Lisaks eespool nimetatule on seal ka kesklinn tehtud suhteliselt autovabaks ja loodud linna piiril mõistlikud parkimisvõimalused. Infrastruktuur toetab ratastega liikumist.

Jah, Eestis on kerge kurta ilma üle. Kuid kliimat ei saa muuta. Seda enam tuleb mõelda, kuidas pakkuda alternatiivseid liikumisviise. Mõttetult autoroolis veedetud tunnid ei tee kedagi õnnelikuks.