Juhtkiri: Džinn on pudelist väljas
Nende jutust pidi jääma mulje, et tundmatu raha vastuvõtmine ja parteibroilerite poolt erakonnale annetamine on midagi ennekuulmatut ja erakordset.
Nüüd aga tunnistavad mitmed parteiliikmed ja ärihiiud, et nemad teavad sellisest praktikast küll ja siin pole midagi erakordset – IRL-i puhul on seda näiteks maininud nii Olari Taal kui ka Jüri Mõis.
Seega kaotas Reformierakonna valitud eitamise tee oma veenvuse kõigest ühe päevaga. Mis edasi? Samamoodi jätkates saavad nad vaid usaldust kaotada. Veenev oleks eitamine saanud olla vaid siis, kui vastava praktika olemasolu ja laialdast kasutamist oleks kinnitanud ainult Meikar.
Nüüd on aga erakondade rahastamise teemal džinn pudelist välja lastud ja paari osava nükkega – nagu Reformierakond paistis lootvat – seda enam pudelisse tagasi ei topi. Seda enam, et prokuratuur, mis küll allub sündmuste tulipunkti sattunud justiitsministrile ja Reformierakonna endisele peasekretärile Kristen Michalile, pole kogu juhtumit kiirelt maha kandnud. See on Eesti riigi puhastumisvõime seisukohalt hea märk.
Suurem ja tõsine probleem on aga see, et Eesti poliitikas on väga lühikese aja jooksul tekkinud juba mitmes rahastamist ja poliitilist mõjuvõimu puudutav skandaal. Meenutagem – IRL-i elamislubade skandaal, Keskerakonna idarahasekeldused, skandaal skandaali järel.
Valija jaoks muutub poliitika selliste vahejuhtumite tagajärjel muudkui tülgastavamaks. Ilmselgelt sillutavad need vahejuhtumid teed viienda parlamendierakonna tulekule.
Kas uue erakonna teke lahendaks probleemi? Ei usu, sest Eesti ei vaja mitte niivõrd uusi erakondi kui uut suhtumist. Seda võiksid pakkuda ka vanad parteid, kui nad vaid oleks võimelised seesmiselt puhastuma.
Praegu kestab skandaalidest räsitud erakondades veel eitamise, teiste süüdistamise ja muu sellise „kriisikommunikatsiooni” aeg. Kuid mõne aja pärast saab ilmselt ka kõige kangekaelsematele eitajatele selgeks, et asi pole siiski ühes „liiga palju rääkinud” endises parlamendisaadikus, vaid vigu tuleb otsida enda juurest.
Lõpetada ei tule mitte erakondade rahastamise telgitaguste avamine, vaid tundmatut päritolu raha juurdepääs Eesti poliitikale. Samuti tuleb lõpetada nende inimeste juurdepääs poliitikale, kes peavad aktsepteeritavaks reeglite rikkumist, eetika puudumist ja salaraha tarvitamist erakonna rahastamisel.
