Jah, on erialasid, mille dubleerimine oleks tõesti mõttetu. Näiteks loodusteadused ja arstiteadus nõuavad ülikalleid laboreid, mistõttu oleks narrilt kulukas üht ja sama asja õpetada-uurida mitmes kohas. Eelkõige humanitaar- ja sotsiaalteadustega on aga lood veidi teisiti. Esiteks ei nõua need valdkonnad üldiselt suuri ressursse nõudvat tehnoloogiat. Teiseks on humanitaar- ja sotsiaalteadustes väga palju eri lähenemisi. Sama nime kandvat kursust võib õpetada väga erinevalt olenevalt õppejõust, tema koolkonnast. Kas see, kui ühe ja sama nime all peituvat ainet õpetatakse eri ülikoolides erinevalt, on vaesestav „dubleerimine” või hoopis rikkus ja mitmekesisus, mis loob uue mõtte arengu eelduse? Selle kasuks, et ühe ja sama aine õpetamist eri ülikoolides ei peaks alati kartma, räägib ka tõsiasi, et see soodustab interdistsiplinaarsust, erinevate ainete ja teadmiste kombineerimist. Näiteks üks asi on õpingute käigus kombineerida IT-d ja meditsiini, teine asi on kombineerida IT-d, filosoofiat ja muusikat.

Täielik plaanimajandus ja kõigi valdkondade bürokraatlik ärajagamine ülikoolis ei toimi. See ei soodusta uue loomist. Näiteks äsja esimese eestlasena Euroopa teadusuuringute nõukogu toetuse saanud taimefüsioloog Ülo Niinemets ehitas maaülikoolis oma uurimissuuna nullist üles. Uusi Juri Lotmaneid ja Juhan Peegleid ei saa ette planeerida. Tuleb vaid luua tingimused, et andekad teadlased ja õppejõud end Eestis rakendada saaksid, mitte nii, et kui ühes ülikoolis töökliima ei klapi, siis ainus alternatiiv on siit lahkuda. Erakonnamaastik on juba uutele tulijatele lukus. Sama ei tohi korduda ülikoolides.