JUHTKIRI: Ärasolgitud elektriturg

Ajaleht Äripäev kirjutas selle aasta juunis, et esimest korda Eestis tõi tuuleenergia omanikele dividende. Nimelt maksis Pakri Tuulepark 91 miljoni kroonisest puhaskasumist 23,5 miljonit dividendideks. Firma on viis aastat vana ja energeetikat peetakse üldi­selt väga pika tasuvusperioodiga investeeringuks, kuid see näide kinnitab, et tuult tasub Eestis kedrata küll. Raha tuleb.

Nüüd soovib sama seltskond (Jüri Mõis, Hannes Tamjärv jt) ehitada veealuse pumphüdroelektrijaama maksumusega umbes 3 miljardit krooni ja see oleks mõeldud peamiselt reservvõimsuse pakkumiseks. Raha projekti jaoks peaks ärimeeste arvates tulema riigilt. Niisiis, miljardärid soovivad, et maksumaksjad subsideeriksid nende eraäri.

Niimoodi vaadates tundub plaan karjuvalt ebaõiglane, maksumaksja raha kühveldamine ärimeeste (niigi tasuvasse) tegevusse. Kuid asjal on ka teine külg. Nimelt ei küsi ärimehed oma pumphüdroelektrijaama jaoks otsesõnu: „Andke raha!”, vaid kavalamalt, viidates pretsedendile: „Tahame samasugust dotatsiooni, nagu Eesti Energia saab oma uutele kateldele.” Ja see viitabki laiemale probleemile.

Energia- ja elektriturg on kohutavalt ära solgitud. Tegelikult see polegi turumajandus, vaid mingi väärastunud segu monopoolsusest, suvaliselt jagatavatest dotatsioonidest ja ringkäendusest. Suur porimülgas, kus müttavad ühed ja samad inimesed, kord ühel, kord teisel toolil. Meenutagem näiteks seda, kuidas Urmas Sõõrumaa Eesti Energia nõukogu liikmena ajas samal ajal omaenda konkureerivat privaat­äri. Või ka eespool nimetatud hüdroelektrijaama projekti juht Lembit Vali – endine Eesti Energia tippjuht, Narva Elektrijaamade ja Eleringi eksjuht.

Elektriturul saavad kokku ärihuvid, emotsioonid ja maailmavaated: rohelised, punased, valged. Kõik liialdavad (valetavad) ja kisuvad tekki enda poole. Igaühel on mingi personaalne agenda, nii et kõrvaltvaatajal on raske leida sõltumatut ja objektiivset arvamust või teha analüüsi. Üks on selge: kõik maksab kinni tarbija.