Juhtkiri: 300 eurot, karm reaalsus
Nii rääkis 24-tunniseid tööpäevi tegev hooldusõde, kellest ka täna kirjutame. Toon, kuidas ta oma tööst räägib, on ääretult südamlik ning tahes-tahtmata hakkavad silmad tema argielu kirjeldusi lugedes naeratama. Hooldusõdede töö iseloomu ja tasu suhet vaadates kaob aga naeratus kiirelt – meiega suhelnud õde saab kätte 300 eurot ja tema haiglas ei jätku raha isegi nõudepesumasina jaoks, palkade tõstmisest rääkimata.
Samal ajal on arstide streik kestnud juba nädala. Ja just nimelt arstide, sest paljude õdede ja hooldajate tööd edasi lükata ei saa ning TÜ kliinikumi juhatuse esimehe Urmas Siiguri sõnul on streik neile ka majanduslikult võimatu.
Seetõttu ongi streigi eesotsas arstid – solidaarsuse ja töö tõttu. Osaliselt sellepärast hakkab aga vähemalt avalikkusest hooldajate ja õdede sõnum üha rohkem kaduma. Põhirõhk läheb pigem dilemmale, kui õigustatuks ja reaalseks arstide palgatõusunõudeid peame, miks ja missuguse hinna eest mõned arstid jahmatama panevaid summasid teenivad, kes õhutab klassiviha ja kumba tuleks demagoogia eest rohkem hurjutada – Hanno Pevkurit või Andres Korki.
Ka muutuvad streigijuhtide sõnumid aina segasemaks ja avalikkus ei saagi aru, kusmaal õigupoolest ollakse ja mida nõutakse. Mõned näevad streiki kui meedialahingut, teised kui sügavat ühiskonna kriisi, kolmandad räägivad kogu maksupoliitika läbivaatamisest. Streik ise muutub aga üha laiemaks, arstiabi kättesaadavus väheneb ja vihaste arstide kõrvale tekib aina rohkem vihast rahvast. Vähemaks jääb nii kaastunnet streikijatele kui ka usku sotsiaalministeeriumi võimesse oma valdkonda adekvaatselt hallata.
Ja see on tegelikult kurb – sest 7500-euroste kuupalkade tõesuse üle vaidlemise, konkreetsete arstide sissetulekute võrdlemise ja üldise jagelemise taustal vahetavad hooldajad missioonitundest ja kahe euro eest haigete mähkmeid edasi, olles sealjuures korraga patsiendi puhastaja, sõber, nõudepesija ja psühholoog. Kasvõi seetõttu (ja põhjuseid on mõistagi veel kümneid) ei tohi avalikkuse tugi streigile ega surve valitsusele kaduda. Kolmsada eurot on selle töö jaoks piisavalt karm summa.
Ehk oleks aeg nii retoorikas kui ka sisuliselt õdedele ja hooldajatele rõhku panna ning arstide palga puhul veidi järele anda. Muidu loome edaspidiseks väga ohtliku pretsedendi, kus riigi vankumatu „ei saa” on viimane sõna. Nii streigiga kui ka ilma.
