Jooksu mõtestaja Kristjan Puusild: jooks aitab saada uuesti iseendaks

Sind kutsutakse jooksufilosoofiks. Mida see tähendab?
Seda peab küsima ennekõike nende käest, kes nii kutsuvad. Taust on selline, et minu üks haridustest on filosoofia alal ja olen lugenud ka ühe kursuse Tallinna ülikoolis, nimelt jooksufilosoofilise. Kuna ma hakkasin tundma huvi jooksu vaimsemate külgede vastu, siis töötades läbi suure hulga kirjandust ja avaldades ka ise oma mõtteid artiklites ja raadiosaadetes, tuligi see nimi sinna juurde. Ma ei ole kindlasti filosoofi nimetust väärt selles mõttes, et iga inimene, kellel on mõni originaalne mõte, ei ole veel filosoof. Aga mul pole ka midagi selle vastu.
 Kunagi oli üks filosoofia koolkond, peripateetikud, kes uskusid, et vaim elavneb ennekõike siis, kui jalutada. Isegi tänapäeval on üks inimene, kes selle koolkonna vaateid jagab, raamatu „Must luik” autor Nassim Nicholas Taleb. Kas jooks pole mõttetegevuse jaoks ehk liiga rutakas?
Mõttetegevust on ka mitmesugust. Kunagi, kui ma ümber Eesti jooksin, juhtus minuga kaasa tulema luuletaja Contra. Contra käest küsisime, kas luulet ka tuleb jooksu ajal. Tema ütles, et ei, luuletada küll ei saa joostes. Joostes tuleb ikka äriplaani ja muud sellist välja mõelda. Tema jaoks aktiveerub jooksu ajal tõenäoliselt ka praktiline mõtlemine. Aga see näide ei tähenda, et oleks välistatud loovmõtlemine. Võin julgelt öelda, et minu kõige loomingulisemad ideed, mis on saanud teostuse ka elus, on tulnud jooksu ajal. Kõik sõltub sellest, kui kaua on joostud ja mismoodi on end selleks jooksuks häälestatud. Kui inimene läheb pärast väsitavat tööpäeva jooksma, siis ta ei tahagi mõelda, ta tahab ennast välja lülitada. Siis ehk ongi hea nendest mõtetest vabaneda. Jooks on niivõrd universaalne nähtus, praktiliselt kõik psüühilised protsessid ja ka mõtlemisvormid on seal esindatud. Kui ma tahan, siis ma lähen meditatiivset jooksu tegema, kui tahan, siis välismaailma kogema, aistingutele suunatult jooksma. Kui tahan, siis lähen sissepoole pööratult, hingeseisundile suunatult jooksma, kui tahan, lähen loovusele suunatult jooksma – kõik on häälestuse küsimus. Aga tavajooksja ei tee üldjuhul häälestust. Heal juhul teeb kehale soojenduse. Kuid keha vajab energeetilisel tasemel eelhäälestust, sest see aitab vigastusi vältida. Mina oma laagrites teen ka kõigepealt loengu ja siis on 15–20 minutit süvatasandi häälestamist. Kui panna kohe ajama, siis võib juhtuda, et inimene polegi oma kehast teadlik. Teadlikuks saadakse siis, kui tekivad häirivad protsessid. Ülioluline on olla oma kehas esimesest hetkest kohal ja see vajab süstemaatilist tööd. Mis iganes jooga- või shindo-praktikaga on samamoodi. Ma olen ise jaapani venitus- ja massaažiteraapia shindo õpetaja. Inimesed, kes tulevad shindo-tundi, saavad üldjuhul mõnevõrra ebamugavaid kogemusi, sest hädad tulevad välja. Jõuda selleni, et sa oled kohal, pole tänapäeva inimese harjumus. Pigem tahab ta efektiivselt saavutada mõõdetavat eesmärki.
 Millist jooksu on võimalik teha jooksulindi peal?
Üldjuhul ei soovita ma seda üldse, sest see keskkond on vaene. Loomulikult sobib see siis, kui väliskeskkonna tingimused on veel õudsemad või kui inimene tahab olla teatud tühjuses – siis jooksulint ka toimib.
 Jooksufilosoofia viitaks justkui vaimule, kuid oleme rääkinud ka hingest. Millele siis jooks rohkem mõjub?
Tegelikult on inimene üks tervik. Aga mõningate asjadega on lihtsam tegeleda kui teistega. Mõtlemisega hakata tööd tegema on palju raskem kui kehast alustada. Parem on alustada sealt, kus on lihtsam, ja liikuda keerulisema poole. Kui me vaatame ka evolutsiooniliselt ja inimese arengut, siis kõigepealt hakkab arenema keha, siis tulevad emotsioonid ja mõtlemine tuleb viimasena. Tänapäevane filosoofia tegeleb palju kultuuriküsimustega, kuid kui vaatame antiikfilosoofiat, siis seal tegeleti väga palju keha ja ruumi küsimustega. See, millega me tegeleme, on kirjaoskus filosoofiaks. Me räägime sellest, kuidas saada teadlikuks oma kehast ja liikuda tunnete ja mõtete poole. Siit võib hakata liikuma selles suunas, mis pole õpitu, vaid looming.
 Kirjanik Haruki Murakami, kes tegeleb intensiivselt jooksmisega, väidab, et see harrastus kindlasti mõjutab tema loomingut.
Murakami on väga hea näide. Ta näitab seda, mismoodi on kehalisus loomingulisuse juures väga oluline aspekt. Väga raske on olla loov, kui inimene on kinni – mingi tema funktsioon on tasakaalust väljas või on tekkinud suletud ring. Ka filosoofide hulgas on olnud hulk selliseid, kelle elulood räägivad, kui tasakaalust väljas on olnud nende elu. Väga palju on olnud inimesi, kes on väga haiged.
 Nietzsche läks hulluks. Ent Sokrates oli aktiivne sõdalane ja pidi olema kehaliselt vormis.
Kogu Vana-Kreeka kultuuriruumis oli kehalisus alati tähtsaks elemendiks. Kui midagi pidada sellest filosoofiliseks, millest me siin räägime, siis see on enese tasakaalustamine, enda tervikuna võtmine.
 Maailmas on aga erisuguseid eduvalemeid – Winston Churchill põhjendas oma pikka karjääri sõnadega „no sports” ja ometigi võitis sõja.
Me peamegi vaatama, mille järgi hindame edukust. Lääne tsivilisatsioon, mis oma olemuselt on tasakaalust väljas, väärtustab teatud asju. Kui me võtaksime aga lahti Churchilli eluloo, näiteks tema isikliku elu, millest me suurt ei tea, ja küsiksime siis, milline on tema vaimne ruum tema enese jaoks, kui harmooniline see on. Me ei tea seda. Inimese elukvaliteeti ei määra ükski väline saavutus, vaid tema subjektiivne tunne, tervis, ja mitte ainult füüsiline.
 Kas mõttetegevuse tasakaalu viimiseks on vajalik jooks? On ju palju neid, kes ujuvad või sõidavad rattaga.
Igasugune liikumine on teretulnud. Ma ise suusatan talvel. Mul on väike poeg, kes veel ei käi. Aga kui ta hakkab käima, siis ta tegelikult hakkab jooksma. Väikse lapse esimesed sammud, mis ta teeb, on kerged, väiksed jooksusammud. Kui me vaatame väikseid lapsi, siis enamiku ajast nad jooksevad. Jooksmine on miski, mis on inimesele nii loomulik. Paljud spordialad on kultuuriliselt välja kujunenud. Aga jooks oli juba enne kultuuri. Jalgratas ja suusad on ju leiutatud. Psühhoanalüüs räägib seda, et tuleb minna tagasi juurte juurde. On vaja, et inimene ei läheks üksnes edasi, vaid võtaks ka aega, et minna tagasi, sest selle kaudu on võimalik saada sisuliselt iseendaks. Kui ma vaatan jooksjat, siis minu jaoks on ta nagu alasti inimene. Tema isiksus on mulle osaliselt juba nagu käes. Mitte et mu enda jooksusamm oleks neutraalne. Tööd on veel küllaga – nagu ka mu isiksusega.
Jooksusamm on nagu kehaskanner?
Jah, jooksusammus on kõik füüsilised, emotsionaalsed ja intellektuaalsed pinged olemas. Ilus jooks on selline, kus on neutraalsus. Kui on ilus jooks, siis ma ei tunne sealt midagi ära – tema samm on neutraalne.
 Kas kiirustreening jätab mõtlemiseks ja tunneteks ruumi?
Miks oli ürginimesel kiirust vaja? Selleks, et ellu jääda. Kui inimene põgeneb, siis toimivad need protsessid, mis on kõige efektiivsemad. Ei olegi vaja mõelda, see raiskaks ressurssi. Aga kõik jooksud ei peagi olema mõttega. Mõni päev tagasi tegin ühe aistingute jooksu seeria, kus me keskendusime korraga ühele meelele – nägemine, kuulmine, haistmine. Tagasiside osas oligi huvitav, kui raske on nüüdisaegsel inimesel keskenduda ühele meelele. Inimesel pole tegelikult mingit kontrolli, mis temaga toimub. Ei keha ega mõtete mõttes. Treenimine on eesmärgipärane ja üldiselt kehaline tegevus. Harjutamine seevastu vaimne tegevus. Eelmisel SEB Tallinna maratonil tegin eksperimendi. Ma polnud terve suvi tõsisemalt treeninud. Olin jooksnud umbes tunniseid rahulikke jookse, aga tahtsin näha, kas tehes kolm korda vähem trenni kui oma elu kiireima maratoni läbimisel, kuid pannes rõhku kvaliteedile, vaimsusele, häälestusele, on põhimõtteliselt võimalik, et ma jooksen ikkagi hästi. Erinevust ei olnud. Ma jooksin sama kiiresti kui oma kõige kiiremal maratonil. Kui inimene pingutab kellegi teise näpunäidete järgi, siis ühel hetkel satub ta tasakaalust välja. Mitte keegi teine ei saa öelda, mis on teie jaoks parim. Minu enda jooksulaagris käisid kaks inimest, kes võtsid õpetust jooksutreeneritelt ja jälgisid näpuga järge ajades nende plaane. Mõlemal juhtus see, et tulid tüüpilised probleemid – luupõletikud ja mitu nädalat jäi treeninguid vahele ning nad põdesid seda vaimselt. Maratoni läbimine tuli tohutu pingutusega. Mul on paar inimest veel, kes jooksid samuti maratoni. Põhirõhk oli pandud kergusele, vaimse jooksupäeviku pidamisele, kuhu nad ei märkinud üles ainult, kui palju jooksid, vaid ka selle, mida tundsid, mida läbi elasid. Merike, kes selle läbi tegi, tundis, et maratoni viimased viis kilomeetrit olid sellised, et võinuks veel joosta.
* Noh, kui kilomeetriseid lõike kiires tempos joosta, siis kontoristressi saab ehk ikka peast välja.
Saad mõelda, mida sa koged ja kus on su piirid. Aga rahvasportlase probleem on see, et kui ta pärast stressiolukorda läheb seda kiiret lõiku tegema, siis ta tõmbab oma lihased pingesse. Ja kui ta ei taasta seda, siis pinge kuhjub. Tehakse viis kuni kümme minutit venitust. Minu retsept on selline: iga pingestava asja – näiteks korvpallimängu või jõusaali – järel tuleb teha sama kaua taastavat tegevust. Venitused, kerge saun, massaažid, mõnikord kõndimine. Mõni massaaž ja mõni venitus on ka pingestav.
 Sa oled loonud termini „elujooks” – Elujooksu raames jooksid ka ümber Eesti. Mis saab siis, kui sa enam ei jookse? Kas siis on elu läbi?
Iga asi tulebki omal ajal. Ma tean inimesi, kes surevad vanadussurma, aga päev enne käisid jooksmas. Ma arvan, et eskimotel lume peal pole vaja joosta, nad rakendavad end muul viisil.
 Milline oleks maailm, kus kõik inimesed tegeleksid teadlikumalt liikumisega?
See oleks väga inimlik maailm ja seal oleks väga palju vähem vägivalda. Ma ei taha olla lihtsameelne idealist, aga alati, kui teadlikkus on maailma ajaloos tõusnud, on olnud õitsengu aeg. Ja õitseng lõppeb siis, kui mingisugune idee hakkab domineerima ja end peale suruma. Ausalt öeldes ei tahaks ma, et ka Elujooksu idee muutuks mingiks trendiasjaks.
 Erki Nool osutas, et viimase kümnendi negatiivne saavutus on läänestumine – inimesed lähevad paksuks.
Nii ta on. See on ehe näide automatismist ja mitteteadlikust olemisest. Inimene läheb paksuks siis, kui ta ei pane midagi tähele. Lääne süsteem ongi selles mõttes mäda, et ta pakub sulle ajutise lahenduse – dieetkuuri.
 Eestis on sel kümnendil rahvaspordiüritustel osalemine oluliselt kasvanud. Millest see kõneleb?
See on ka läänes nii – 1970. aastatest saadik on maratonidel osalemine tohutult kasvanud. Igasuguse loomuliku arenguga tuleb kaasas käia. Aga loomulikult käin ma siin, Tallinna maratonil, et levitada ka oma sõnumit. Eks see ole ka läinud kapitalistliku tarbimisega kaasa – kõik tähtsamad maratonid on suured kommertsüritused…
 Eks SEB Tallinna sügisjooksul osalejad saavad ka laevapileti Soome või Rootsi.
Aga kui meie maailm on üles ehitatud sellele, et sa oled valmis midagi tegema, kui sa selle eest midagi saad, siis sul ei ole ju teadlikkust. Motiivid on teadvustamata. Praegu inimesed ikkagi käivad pingutamas, et saada rekord või kellelegi ära teha või laevapilet…
 … või siis nagu Kevin Spacey filmis „American Beauty” – et alasti hea välja näha.
Ka see. Ma arvan, et inimesed ikkagi liiguvad suurema teadlikkuse poole. Muidugi kui rahvajooksudel käib kümneid tuhandeid inimesi, siis seda suurem tõenäosus on, et tekivad probleemid. Kui sa ei tea, kuidas õigesti teha, võid endale liiga teha. Minu enda missioon ongi teha üks õpiku moodi raamat, et inimene saaks endale teadvustada, kuidas joostes end mitte väsitada, vaid tasakaalustada, et sa oleks jooksu järel värske, terve. Seda pole võimalik uskuda, seda usuvad vaid need, kes on minuga kümme päeva laagris, sellest maailmast ära.
 Iroonilised terminid rahvaspordiharrastuse kohta juba levivad – keskealised mehed lükras. Priit Pulleritsu blogipostitusi sellest, kui heas vormis ta on, loevad päris paljud.
Kõikide asjade puhul, mis keskeas avastatakse, on loomulikult oht, et egoistlikud elemendid tulevad välja. Eks ma olen ise ka sellega kokku puutunud. Kui ma ümber Eesti hakkasin jooksma, siis ikka öeldi, et oled räme egoist, et sul on vaja ennast näidata. Aga see ongi tasakaalu küsimus.
 Elujooks on ikkagi hobi – mida sa palgatööna teed?
Olen oma eluga sealmaal, et ega ma õiget tööd ei teegi. Elu on millekski muuks kui sellise töö tegemiseks, mis ei ole minu enda töö, mis teenib kellegi teise huvisid. See oleks vastuvõetav ainult juhul, kui ma tõesti samastuksin selle töö ja institutsiooniga. Minu teadlikkus maailmast ja endast on selline, et ma ei näe ühtegi töökohta, millega ma samastuks nii tugevalt. Seetõttu olen teinud oma elu selliseks, et minu sissetulekud on väga väikesed, aga ma ei vaja ka rohkem. Mul on loengud mõnes ülikoolis, lisaks annan shindo-tunde Arctic Spordi klubis, vahel kutsutakse koolitama ka, ja ongi kõik.